“Timotheus Grünthali ja Johannes Poopuu 6. detsembril avaldatud üleskutsele Rahvaväkke astumiseks, mille aluseks oli Eesti Ajutise Valitsuse väljakuulutatud üldmobilisatsioon, ei reageerinud ükski saarlane.” (lk 25)
Ei mäletagi, et keskkoolis oleks sellest mässust rohkem kui 1-2 lausega räägitud (aga ehk puudusin tundidest). Seda muljetavaldavam on avastada, et kohe esimesel mässupäeval hukati 23 mõisnikku ja nende käsilast (no selge see, et sattus süütuid hulka). Sündmustest lugedes näeb see mäss välja kui jabur (või poisikeselik või poolpidune) mängusõda, ainult et... kuidagi väga tõeliste tapmistega. Justkui muistses vabadusvõitluses, saarlaste malevad tiirutasid ringi ja valmistusid suureks manöövriks (nagu “Ümera jões” see Võsu vallutamine jne). Kui mandrilt saadetud Eesti Ajutise Valitsuse karistussalgast sai surma üks liige (pluss veel üks vist Kuressaare kaitsja), siis mässajad kaotasid nendega lahinguid pidades ja hiljem mahalaskmiste läbi 163 inimest (lk 96), karm.
Mässu põhjused? Maaküsimus (mõisnikud!) ja kommunikatsiooniprobleemid (perifeeria!).
Gurmaanidele pakub ehk huvi, et saarlastele maitseb inimliha (lk 51). Ei ole kurjemat inimlooma kui saarlased.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar