Daniil Harms – Siil ja siisike (2012)

“NELJA JALAGA VARES
Elas kord vares, kellel oli neli jalga. Omavahel öeldes oli tal neid jalgu viis, kuid sellest ei tasu rääkida.
Ükskord ostis nelja jalaga vares endale kohvi ja mõtles: “Nojah, ostsin endale kohvi, aga mida sellega teha?”
Nagu kiuste, sörkis seepeale mööda rebane. Nägi varest ja hüüdis: “Hei, sina, vares!”
Vares aga hüüdis rebasele:
“Ise oled vares!”
Rebane aga hüüdis varesele:
“Aga sina, vares, oled siga!”
Seepeale puistas vares solvunult kohvi laiali. Rebane aga jooksis minema. Vares aga ronis puu otsast alla ja hakkas neljal, või õigemini viiel jalal oma vastiku kodu poole astuma.” (lk 12)

Kas nüüd on kogu Harmsi looming eesti keelde tõlgitud? Mitte et iga lugu või värss puhas kuld oleks, vahel on ikka näpust imetud hetki ka, nojah, lastevihkaja värk ehk luupainajalik Kozlov. Ega hästi ei kujuta, et siinseid muinasjutte mõnele neljaaastasele loeks. Aga kui peab, siis peab. Lisandväärtuseks on Pärna illustratsioonid. Kipa raamat.

“Bobrov kõndis mööda teed ja mõtiskles: miks supp, kui sinna liiva raputada, vastikuks muutub.
Äkki nägi ta, et teel istub väga väike tüdruk, hoiab peos ussikest ja nutab valjul häälel.
“Miks sa nutad?” küsis Bobrov väikeselt tüdrukult.
“Ma ei nuta, ma laulan,” ütles väike tüdruk.
“Miks sa siis sedasi laulad?” päris Bobrov.
“Et ussikesel oleks hea tuju,” sõnas tüdruk. “Aga minu nimi on Nataša.”
“Või nii?” imestas Bobrov.
“Nii jah,” ütles tüdruk. “Head aega.”
Tüdruk hüppas püsti, istus jalgrattale ja sõitis ära.
“Nii väike, aga juba sõidab jalgrattaga,” mõtles Bobrov.” (lk 27)

“PUŠKIN
On raske rääkida Puškinist neile, kes temast midagi ei tea. Puškin on suur luuletaja. Napoleon pole nii suur kui Puškin. Ja Bismarck on Puškiniga võrreldes tühi koht. Ja Aleksandrid, I, II ja III, on Puškiniga võrreldes lihtsalt könnid. Ja kõik inimesed on Puškiniga võrreldes könnid, ainult Gogoliga võrreldes on Puškin ise könn.
Niisiis, selle asemel, et kirjutada Puškinist, kirjutan ma parem Gogolist.
Kuid Gogol on niivõrd suur, et temast ei saa midagi kirjutada, nii et ma kirjutan ikkagi Puškinist.
Ent pärast Gogolit on Puškinist kuidagi solvav kirjutada. Ja Gogolist kirjutada ei saa. Seetõttu ei kirjuta ma mitte kellestki mitte midagi.” (lk 42)