Raamat veereb kui
laviin – üha eskaleeruv üleilmne vastasseis ja suurvõimude
paisumine, lõpuks taandubki jõukatsumine selleks, mida Berliin
suudab teostada ja mida Washington vastu panna (või – üle toota),
kus kahurilihaks on Moskva (kuigi Kershaw seda ei väida) ning London
ja Tokyo hoidmas vastasseisu või tekitamas konflikte (London vähem
ja Tokyo enam). Ja siis on Rooma oma klounaadiga (kui muidu on tekst
tõsine, siis Rooma enesehävitamine on veidralt lõbustav või
totter näide valitsemisest napakluse alusel). 10 peatükki
jagunevad: 3 – Berliin; 2 – Tokyo ja Washington; 1 – London,
Rooma ja Moskva. Aga jah, tegelt on raamat harjumatult
Ameerika-keskne, vast ehk neljas peatükis (2, 4, 6, 10) on
Ameerikale vähem tähelepanu (omaette nähtus on Roosevelt ja avalik
arvamus). Eks küsitav ole, miks raamat käib 1940-1941 aastate kohta
– seetõttu jääb MRP tagaplaanile – aga eks see ole seotud
Kershaw nägemusega Washingtoni olulisusest.
Raamatu viimases
kolmandikus on päris mitmeid toimetamata näpukaid, vast siis
kirjastusepoolne kiirustamine jõuluaegseks müügiks.
Alljärgnev tsitaat ei ole näpukate demonstreerimiseks.
Alljärgnev tsitaat ei ole näpukate demonstreerimiseks.
“Läänemere laevastiku ülem admiral Rolf Carls, kelles nähti pikka aega Raederi tõenäolist järglast, läks veelgi kaugemale. Osast Belgia ja Prantsusmaa aladest (sealhulgas Normandia ja Bretagne) pidi saama Saksamaa protektoraat Tšehhi mudeli järgi. Prantsusmaa koloniaalimpeerium tuleb tükeldada, lähtudes seejuures Saksamaa, Itaalia ja mingil määral ka Hispaania huvidest. Lõuna-Aafrika ja Lõuna-Rodeesia lahutatakse Briti impeeriumist ja neist saavad iseseisvad riigid, samal ajal kui Põhja-Rodeesia jääb Saksamaale kui Ida- ja Lääne-Aafrika territooriume ühendav lüli. Kõik Suurbritannia õigused Pärsia lahel, eriti naftamaardlaid käsitlevad õigused, lähevad Saksamaale. Suurbritannia ja Prantsusmaa kaotavad igasuguse kontrolli Suessi kanali üle. Brittidelt võetakse ära mandaatmaad Lähis-Idas. Saksamaa võtab endale Shetlandi ja Kanalisaared. Strateegilised baasid rajatakse Kanaaridele (tõenäoliselt tuleb selleks Hispaaniaga maid vahetada), Dakari Aafrika läänerannikul (Prantsusmaa arvel) ning Madagaskarile, Mauritiusele ja Seišellidele India ookeanis. Carls tunnistas, et tema nägemus võib tunduda ulmeline, ent ta soovitas selle ellu viia, et “tagada ükskord lõplikult Saksamaa õigused talle kuuluvale osale maailmast”.” (lk 105-106)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar