Lihtne enesestmõistetav olemuslik luule – mina, porno, pihkupeksmine, ilusad naised, jumalikkus.
Pole just palju luulekogusid, mis kõnetaksid meid kõiki ning paneks hingekeeled vulinal plärisema, aga näe, Aru üllatab positiivselt.
Peale sellist teost on raske kujutleda, mida järgmiseks autor raamatuks riimida võiks, sellist filigraansust on raske korrata või üldse ületada (kurb on see luuletaja saatus).
“ahah
postoidipaalne
introareproduktiivsus
tühisust on ikka hea varjata
keeruliste sõnade taha
mis maakeeli ikka on
pihkupeksmine”
(lk 27)
“hommikune emotsioon
möödudes inimestest
mõtlen tihti
toodetakse teid kuskil”
(lk 32)
“ökoidiootidele
ma tahan
et minu ökokepist
jääks võimalikult
väike ökoloogiline
munni jälg
nii et vaikselt pihku lasen
ja alla kraanikausist
käsi ka ei pese
ökokonverentsidel
sellest pikalt räägin
spermaste kätega
vahepeal žestikuleerin
et
putsi
putsi
putsi
putsi
vaikus pole ikka
läbi
ainult
pornostaarid
kiimas
koduperenaised
ja newage mölakad
arvavad
et vaikuses on midagi
loovat”
(lk 52)
Mõni koht on samas suht halb (lk 45) ja klišeelik, või siis mingi arusaamatu kiindumus kirjanike ja raamatukangelaste või jeesusfreudi vastu; see läheb liigselt luuletajana olemiseks punnitamisena kirja (ohhoo, kui ebalüüriline lause). Aga noh, samas tekstides enamvähem vägivald puudub, luulemina pikutab ja unistab oma fantaasia piires, vahel üle võlli labasuses madistades – aga selline ja nii ongi.
“nujah
türamaeivõi
ma küll
ei usu
et
liisi koikson
laseks ennast
mu räpaste linade
vahel panna
nagu mina eijerofejev
suuda tema muusikat
netist varastada”
(lk 56)
sirp
päevaleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar