Esmapilgul tundub
see olevat seniloetud Ehlvesti romaanidest kõige krüptilisem (või
sisutum) tekst, või noh, igavam kui “Elli lend” või
“Palverännak”, seda kohe kindlasti (ja novelle ei loe, sest aega
pole). Nö romaan kirjades, iga peatüki lõpuga siirdutakse
teiselaadsesse situatsiooni, mis on siiski enamvähem omavahelises
seoses üldise tekstivooga (ülevaadetes öeldakse selle kohta
täpsemalt – tuhandeüheöölik aluspõhi) – ehk peategelase
quest suurima saladuse otsingul. See taevatrepi värk oli päris
tsiteeritav, aga kahjuks sai raamat enne nädalavahetust kiiruga
raamatukokku tagastatud. Sest ei viitsinud tassida. Sellest olenemata
on see tühine postitus. Lootus on kadunud.
“Kas te sellest linnast teate midagi, kuhu me sõidame?”postimees
“Kas te ei ole seal siis ise käinud? Aga ühte Eesti väikelinna üheksakümnendate aastate algul on tegelikult ka väga lihtne ette kujutada. See on midagi koledat, eks ole. Kui te ei oska midagi sellist kujutleda, siis mõelge lihtsalt millegi koleda peale.” (lk 72)
päevaleht
2 kommentaari:
autoreid siia ikka enam kui vaja.
fauxhemians )at( gmail com
Postita kommentaar