Vaid paar tsitaati, see iidne vanaduseloeng on lummav.
“On alanud nõtrus, vanadus on saabunud, lapsenõrkus on tabanud (mind). Iga päev on unisus. Silmad on muutunud nõrgaks, kõrvad on kurdid, jõud kaob. Mu süda on nõrk. Suu vaikib, see ei räägi (enam). Süda on lõpule jõudnud (ja) ei suuda meenutada eilset päeva. Luud valutavad. Hea on muutunud halvaks. Igasugune maitsmismeel on läinud. See, mida vanadus teeb inimestele, on igas suhtes halvim. Nina on kinni, see ei hinga. Raske on seista (ja) istuda.” (lk 43)
Ja no muidugi naised, naised, naised.
“XXI
Kui sa oled osav, siis ehitad maja ja armastad kirglikult oma naist. Täida tema kõhtu, riieta tema selga, salviõli on hoolduseks tema kehaliikmetele. Rõõmusta tema südant, kuni elad, (sest) see on tänuväärne põld tema isandale. Ära lahuta temast, kuid eemalda ta võimult (perekonnas) ning rahusta maha. See on ju torm – tema vaade! Sedasi hoiad teda veel kaua oma majas. Hoia teda vaos, siis on ta (vaga kui) vesi. Tal on üsk. Las ta käratseb.” (lk 51)
“XXXVII
Kui sa saad naise – lopsaka, rõõmsameelse, tema linna elanikele seadustekohaselt tuntu –, siis teeb ta ajaviitmise imeliseks! Sa ära aja teda minema, (vaid) anna talle süüa. Rõõmsameelne naine rahuldab (oivaliselt).” (lk 56)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar