Huvitav, et omal ajal telliti Strindbergilt see tekst jõululooks – üpris muserdav teine, ikka vigin maailma kallal. Või no üleüldse, järelsõna järgi selguks nagu olnud autor selle tekstiga paras drama queen, kõiksugu melodramaatika ja virisemine ja enese eriliseks pidamine. Ent kes selliselt endast siis ei mõtleks. Autobiograafilise ilukirjanduse puhul eelistaks pigem Vargas Llosa übermänglevamat lähenemist – tõsi küll, Strindberg pakub tarkuseivade tsiteerimiseks rohkelt võimalusi. Aga jah, on siis tegemist ühe poriseva kunstitegelase üksindusvaliku kirjeldamisega sajandivahetuse Stockholmis; minategelane kõnnib ringi ning meenutab ja kommenteerib ümbritsevast inspireeritud mõttemaailma. Klassikute värk, kerge igavusmaik.
“Kõik tundus neile vana ja kulunud; kõik oli juba olnud ja kordus lõputu üksluisusega; noorem sugupõlv tungis ähvardavalt peale ega teinud vanema põlve saavutusi märkamagi; jah, kõige rohkem tekitas meelehärmi see, et noored tegid samu avastusi, mida olime teinud meie, ja mis veelgi hullem, nad esitlesid oma vanu uudiseid, nagu poleks keegi kunagi varem neid midagi kuulnud.” (lk 5)
“Voodi – jah, minu unistuseks on olnud surra oma isiklike linade vahel, aga ehkki see ei käi mulle üle jõu, ei hakka ma neid ostma, sest mitte midagi omada on vabaduse üks külg. Mitte midagi omades, mitte midagi soovides on inimene kaitstud kõige rängemate saatuselöökide eest. Aga samas: kui sul on piisavalt raha ja sa tead, et kui sa midagi ihkad, võid seda endale lubada – see on õnn, sest see on sõltumatus ja vabaduse teine külg.” (lk 10)
“Mina seevastu ei pööra tähtsusetutele unenägudele üldse tähelepanu, aga kui unenägu end ise mulle peale sunnib, siis tõlgendan ma seda otseselt; nii et õudusunenägu on mulle hoiatuseks ja ilus unenägu julgustuseks või lohutuseks; ja seda puht loogiliselt, teaduslikult; sest kui ma olen oma sisimas puhas, siis ma ka näen puhtalt, ja vastupidi. Unenägudes peegeldub mu sisemus, ja seetõttu võin kasutada neid nagu habemeajamispeeglit: et näha, mida ma teen, ja hoiduda sisse lõikamast.” (lk 15)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar