Orlau on huvitav autor, kes oma
lühijuttudega on jäänud eesti kirjanduses millegipärast
tagaplaanile. Miks alles nüüd lugesin niivõrd normaalset lugu kui
siin kogumikus ilmunud “Rannahiidsed”? Miks küll peab head
kirjandust kogemata kombel avastama? Nojah, nii kord on. (Ahah, vist
selgus, et see tekst on omal ajal Stalkeri saanud – nojah, kus mu
silmad olid?)
Taas üks näide etnohorrorist, mis
toimub kuskil Eesti saarel, needused ja külaühiskond, jutustuse
pendeldamine mineviku ja oleviku vahel, kõik on üks tõsine
tekstist sibulakihtide koorimine. Ma ei oskagi lühidalt kokku võtta
mingit osa tekstist, igatahes on oluline nõiakahtlus, hirm, viha,
kogukond, naiseks olemine, lapsepõlv, needmine ja mitmeid-setmeid
asju veel. Jutustajaks on noor tüdruk, kes kogub mälestuskilde ühe
mahajäetud talu kohta, millest inimesed õudusega (ja viha ja
vastikusega) eemale hoiavad, ning seda juba aastaid. Mis selgub?
Miski äraspidine “Libahundi” värk äkki? Ja tekst töötab,
meisterlik värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar