Mujal on elu ikka parem kui siin ja
praegu, ja kui see mujal on eriti eriti kaugel, siis on kindlasti
seal... utoopiliselt mõnus. Nii kuuleb insener Goodman, et galaktika
äärealal on Tranai planeet, mis on just see, mida ta vajab –
õnnelik ja ideoloogiavaba koht. Läbi kõikvõimalike raskuste ja
seikluste õnnestub tal viimaks sinna galaktika pärapõrgusse välja
murda, ja tõepoolest, eluolu on kui vastand Terral kogetule. Puudub
kuritegevus, puudub vaesus, puuduvad totakad formaalsused... ainult
sünnitusealisi naisi nagu napib. Aga siiski – pakutakse talle
võluvat kaaslannat, kellesse Goodman rapsti armub jne. Lisaks on
mehel esmapilgul vastuoluline töökoht, kus ta peab (no muidugi ei
pea, tegemist ikkagi Tranaiga!) tegema kodutööroboteid aeglasemaks
ja ebakindlamaks – et inimesed saaksid oma agressioone robotite
lõhkumisega välja elada. Kõik on veidralt kena ja kahtlane, kuni
ühel õhtul röövitakse tänaval Goodmani kogu raha ära. Ja seda
planeedil, kus ametlikult puudub kuritegevus ja vaesus! Pole häda.
Ta abiellub selle imekauni noorikuga ja püüab tema abil kehtestada
terralikku naisesse suhtumist – naine tehku tööd ja olgu köögis.
See püüdlus laheneb värskele abielumehele katastroofiliselt,
sabaliputav Tranai näitab kihvu. Mis saab tublist Goodmanist?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar