22 mai, 2012

Anna Reid – Leningrad (2011)


Raamatu põhirõhk on 1941-1942 aastate sündmustel ehk siis emad ja Leningradi blokaad. Ja mis siin ikka sisu ümber jutustada, brutaalne värk niiehknaa. Alljärgnevad kaks tsitaati on muidugi kontekstist kistud jne – ent siiski austusavaldus emadele.

“Seega oli peresisene suremisjärjekord tüüpiliselt niisugune: kõigepealt vanaisa ja väikelapsed, seejärel vanaema ja isa (kui ta polnud rindel) ning lõpuks ema ja vanemad lapsed.
Hetk, mil kogu perekond oli surmale määratud, saabus siis, kui pere viimane liikumisvõimeline liige jäi liiga nõrgaks, et seista toidusabas. Perepea – tavaliselt ema – ees seisis seega piinarikas valik: kas süüa ise rohkem, et suuta jalgele jääda, või anda rohkem pere kõige haigemale – tavaliselt vanavanem või laps – ja riskida niiviisi kõikide eluga. Et paljud eelistasid lapsi, näitab nendest maha jäänud orbude suur hulk. Vedas nendel lastel, kes viidi lastekodusse, vähemõnnelike toidukaardi varastasid naabrid ja nad pidid minema tänavale vargile või lihtsalt surid üksinduses.” (lk 196)
“Seega polnud tüüpiline Leningradi inimsööja ei legendaarne Sweeney Todd ega ka mingi Nõukogude ajalookirjanduses kirjeldatud loomastunud kurjategija, vaid aus, töölisklassi päritolu provintslik perenaine, kes otsis valku, millega oma pere päästa.” (lk 261-262)

Kommentaare ei ole: