Ian C. Esslemont "Night of Knives" (2008)

Sari, mis konkureerib (ja minu arust ületab suurejooneliselt) Tolkieni ja "Game of Thrones" maailmatega. Malazan Book of the Fallen on raamatutesari, mida kirjutavad kaks kirjanikku: Esslemont ja Erikson (lõviosa tema sulest). Käesolev raamat on eellugu sarja avaraamatule "Gardens of the Moon", mille kallale taas peatselt asuda kavatsen. 

   Malazani seeria on suhteliselt reaalne ja mehine, mitte haldjalik ja niivõrd lilleline, kui LoTR'i maailm. Mulle need draakonid ja mõõgad väga ei meeldi, kuna need on vaimuvaesed ja hakkavad end lõpuks kordama. Malazani seeria maailm on aga väga detailne oma sadade tegelastega, kes tõusevad-langevad, surevad-elavad. Jumalad, rassid ja maagia - sõjad. See kõik linnade ja kontinentide taustal, milles elavad inimesed end tihti sündmuste keeristest avastavad. Sündmused, mida juhivad jumalad, vanajumalad ning kaos. 

   "Night of Knives" on eellugu raamatusaagale ning heidab pilke tollele hetkele, millal imperaator Kellanved oma ihukaitsja ja kaaslase Danceriga tagasi Malazi saarele naasevad, et siseneda Deadhouse'i. Kellanved oli kaval ning võimu ihkav piraat, kes koondas enese ümber tugevaid inimesi, kellega koos järk-järgult linnriike ning rahvaid alistati. Koos ehitasid nad üles Malazani impeeriumi. Kuid sellest oli vähe. Kellanved vaatas kaugemale, kui tühine, maine võim. Kontroll rahvaste üle? Pigem sihtisid nad Võimu poole, ülima võimu poole. Nimelt on selles maailmas võimalik saada "jumalaks", Ascendancy. Teatud radu pidi sammudes võib saada tohutu võimu valitsejaks, mis ületab aja ja ruumi piire. Selle poole Kellanved ja Dancer sammuvadki, samal ajal oma impeeriumist eemaldudes ja salajasi asju tehes jumalikkust otsides.

   Kuna imperaator on kadunud, haarab ohjad grupi kolmas liige Surly. Naine, kes loob palgamõrvaritest salapolitsei laadse võimugrupi, haarab trooni endale ning raamatu tegevustik toimubki ühe öö jooksul, millal erinevad jõud Malazi saarele kokku koonduvad ning omavahel põrkuvad. Tegevustik toimub saare valvuri ja endise, "vana kaardiväe" liikme Temperi ning noore wannabe palgamõrvari Kiska silmade läbi. Pannakse proovile truudus, ustavus ja võimuiha. Paika pannakse tulevastes raamatutes ilmseks saavad mängureeglid. 

   Tegu on fantastilise raamatusarjaga, mis ei kohtle lugejat, nagu lolli idiooti, kellele kõik tarvis puust ja punaseks teha. Autor viskab su kohe sündmuste keerisesse, kus ei tutvustata midagi. Lihtsalt astud portaalist nende maailma, kõige keskele ja pead ise orienteeruma. Peale esimest paarisadat lehekülge hakkavad nimed juba selgeks saama ja raamatu lõpuks on selline "Vau... mida vittu ma just lugesin?"
   Mainiks ära, et olin fantasy kirjandusele tegelt juba ammu käega löönud. Sama ulmega, pole enam midagi värsket. Ainult Simmonsi Hyperioni saaga läks hinge. Malazani sarjas pole midagi lillelist ega ulmelist, isegi sealne maagia ning olendid tunduvad reaalsete ning asjakohastena. Väga tihti on tegevustik brutaalne: vägistamine, rassism ja kurbus. Kõige taga on ka filosoofia, õppetunnid moraalis ning eetikas.
   Neile, kes tunnevad sarja vastu nüüd huvi, võiksid alustada siiski Eriksoni "Gardens of the Mooniga", kuid mina võtan raamatud läbi kronoloogilises järjekorras. See tähendab üle poole meetri telliselaadseid raamatuid. Can't fuckin' wait!