Lood siis
kolmekümnendate NYCi kurikaeltest ja mänguritest ja enamvähem
kenadest naistest ja muidu olesklejatest, kes teevad seda ja teist ja
kolmandat, sest elada tuleb ka. Kui vaja, antakse tongi ja lastakse
tukki, aga üldiselt seda vaja ei ole. Ja kui on, ega siis keegi
seepärast surma saa. No surma saab, aga mitte nendes tekstides, vaid
mujal. Tõsi küll, üks naine kukub ise kaevu ja kaotab oma halva
elu. Sest noh, juhtub. Aga lood on üsna lõbusad ja kerglased, ikka
puändike lõpus ka. Kas nüüd just õpetlik sõnum, seda vist
mitte, aga mõnikord ikka. Runyoni stiil on muidugi selline, milline
muidu ei ole.
“Muidugi ei süüdista Broadwayl keegi Wilburit eriti, et ta selline lakkekrants on, sest kõik teavad, et ta armastas Lillian Withingtoni ja jäi temast ilma, ja selles linnas leitakse, et kui kutt on näitsikust ilma jäänud, võib ta pisut pudelit kummutada, ja seepärast siin nii palju juuaksegi, aga kõigile jääb mõistatuseks, kuidas Wilbur nii palju juua jaksab, ilma et ta hinge heidaks. Kalmistud on tulvil kutte, kes on joonud palju vähem kui Wilbur, aga ta ei paista kunagi isegi ülearu tongis olevat, või kui on, ei näita seda välja, ei käi ringi ega plära, et kõiges on süüdi see rüüp, millega neil päevil läbi ajama peab.” (lk 124)
“Umbes aasta hiljem tuleb välja, et ta võtnud oma vana kallima Lilliani Withington-Harmoni naiseks ja saanud igavese hunniku nodi, veelgi enam – ta jätnud joomise maha ja hakanud üsna ontlikuks kodanikuks. Niisiis peab igaüks tunnistama, et mustad kassid ei too alati õnnetust, ehkki tuleb ütelda, et Wilburi juhtum on pisut erandlik, sest alguses ta ei teadnud, et Lillian on must kass, vaid pidas teda pantriks.” (“Lillian”, lk 131)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar