Läbi sai Malazani seeria teine osa, mis vast üks mu lemmikutest. Sarjast endast olen rääkinud juba siin. Teine raamat jätkab Bridgeburnerite brigaadi seiklustega/kannatustega, muuhulgas. Peale eelmise osa sündmusi valmistub Impeerium vastamisi seisma Seven Cities'i poolt tõotatud Viimsepäevaga, mis seisneb põhiliselt ühe kättemaksuhimulise jumalanna lubaduses linnad vabastada. Impeeriumi algsed loojad on nüüdseks "kadunud" või surnud ning vallutatud maad tahavad üles tõusta ja okupandid purustada. Ainus probleem on muidugi see, et need maad olid omavahel nägelevad ja väikseid kismasid pidavad riigid, mis Impeeriumi all lõpuks kokku liideti ja mis tõi neile rahu... A no need linnad tahavad siis vabaks saada, või pigem kättemaksu. Tuhat aastat tagasi ennustati ülestõusu ja lõpuks koondub kõrbesse Sha'iki mitmekümnetuhandepealine armee, kuhu koondatud igasugused suguharud ja hõimud ja kõrberahvas.
Impeeriumi ja ülestõusu vahel seiklevad kümned inimesed, kelle teed põimuvad lõpuks viimastel lehekülgedel ja näiliselt segane süžee koondub üheks geniaalseks lõpplahenduseks. See raamat on vast terveseeria kurveim, otseses mõttes. Raamatus toimuv reetmine ja inimlikkusel trampimine viiakse uuele skaalale. Üleüldine inimlik tragöödia, see on väga valusalt välja toodud... Kättemaks, reetmine, verejanu... Maailm tundub seal raamatus nii tõeline ja inimlik. Inimene on inimesele hunt ja kättemaks lämmatab nii mõnegi elu. Kuna sarjas korduvad tegelased ühes ja teises raamatus, saab jälgida nende karastumist, murdumist, häbistamist ja kõiki neid muutusi, mis päriseluski inimestega sünnib.
Põhimõtteliselt toimub selle raamatu tegevus samal ajal kolmanda osaga "Memories of Ice" ja "Midnight Tides", mis saavadki järgmisteks mu nimekirjas. DHG on aga võimas, emotsionaalse laadungi mõttes. Fantasy raamatuid jäädakse alati vaatama vast, kui "alamat" kirjandust, kus emotsioonid on teeseldud ja tegevus pole tõsiseltvõetav jne. Täielik jama. DHG on hea näide sellest, kuidas fantaasiamaailma tegelastele võib elada kaasa samamoodi ja sama tugevalt, kui mingi Tammsaare või Hemingway tegelastele.
Impeeriumi ja ülestõusu vahel seiklevad kümned inimesed, kelle teed põimuvad lõpuks viimastel lehekülgedel ja näiliselt segane süžee koondub üheks geniaalseks lõpplahenduseks. See raamat on vast terveseeria kurveim, otseses mõttes. Raamatus toimuv reetmine ja inimlikkusel trampimine viiakse uuele skaalale. Üleüldine inimlik tragöödia, see on väga valusalt välja toodud... Kättemaks, reetmine, verejanu... Maailm tundub seal raamatus nii tõeline ja inimlik. Inimene on inimesele hunt ja kättemaks lämmatab nii mõnegi elu. Kuna sarjas korduvad tegelased ühes ja teises raamatus, saab jälgida nende karastumist, murdumist, häbistamist ja kõiki neid muutusi, mis päriseluski inimestega sünnib.
Põhimõtteliselt toimub selle raamatu tegevus samal ajal kolmanda osaga "Memories of Ice" ja "Midnight Tides", mis saavadki järgmisteks mu nimekirjas. DHG on aga võimas, emotsionaalse laadungi mõttes. Fantasy raamatuid jäädakse alati vaatama vast, kui "alamat" kirjandust, kus emotsioonid on teeseldud ja tegevus pole tõsiseltvõetav jne. Täielik jama. DHG on hea näide sellest, kuidas fantaasiamaailma tegelastele võib elada kaasa samamoodi ja sama tugevalt, kui mingi Tammsaare või Hemingway tegelastele.
4 kommentaari:
Ma arvan, mulle elus kõige enam mõju avaldanud raamat. RAUDSELT kõige enam mõju avaldanud peale 20-seks saamist loetust.
Ma tellisin lõpuks ka endale oma eksemplari Amazonist, sest no võtab seesmiselt värisema küll (ei ole mingi feelgood-teos, kohe üldse mitte), aga ilma selleta elada on veel hullem.
Aa, ja hemingway ega tammsaare pole lähedale jõudmisele ka lähedale jõudnud. NaGU - See on Raamat.
Äkki sooviksid sellest lähemalt rääkida/kirjutada?
Vbla, vbla =) Mu oma raamat jõuab postiga varsti amazonist kohale =)
Postita kommentaar