Mihhail Artsõbašev – Naine, nagu ta seal seisis (2012)

Sellest raamatust võiks eelkõige mõni naine kirjutada, kas autor on tabanud midagi olemuslikku Niinaga või on siin vaid mingilaadne mehelik arusaam sellest... värgist. Moraali mandumine ehk tütarlapsest saab naine. Või noh, milline moraal on see õige moraal. Lugu siis sellest, kuidas noort tütarlast püütakse patuteele ehk abielueelsesse vahekorda tõmmata. Tütarlaps on veel noor ja pole suurt tuttav selliste tegevustega, loetud raamatuteski räägitakse sellest heal juhul vaid läbi lillede. Püüab üliõpilane, püüab insener, püüab kirjanik. Niina muudkui armub ja armub, saba ja sarvedega, kuni jõutakse selle küsimuse ja tegevuseni ning neiu satub segadusse. Kuni siis... üks kord andub. Mööduvad aastad ning Niina kohtub uuesti oma esimese armastusega, kes teeb talle huvitava ettepaneku. Ja mis siis edasi.

Kui algul tundub romaan sellise natuke krussis autori campromaanina, siis tegelt võtab tõsiseks ka. Sest noh, mõneti traagiline. Ja kurb hakkab. Pagana ilukirjandus.

Noor üliõpilane püüab sirgjooneliselt võrgutada:

“Te olete ometi arukas, haritud tütarlaps, mitte mõni hellik preilike, kes mõtleb, et armastada, see tähendab aasal kannikesi korjata! Imelik asi: miks te kõik olete nii julged sõnades, ise aga heitute vähimastki vihjest endale kui naisele? Ma ei mõista, mis see on – argus või mingisugune mäng? Asjadele tuleb vaadata lihtsamalt, julgemalt! Elu on elu ja pole meie võimuses seda muuta! Ja mida te nii väga kardate? Te ju ometi armastate mind? Jah? Mida teile siis veel vaja on? Seaduslikku abielu või!” (lk 10)

Elukogenud inseneri õpetussõnad:

“Kui me vaimustume Turgenevi karskete piigade hõngust, siis hingame tegelikult sisse üksnes rõõsa naisekeha lõhna. Naine kui sõber mitte ainult et pole meile vajalik, vaid on koguni meie vaenlane, sest et mehe lõppunistus on naine-orjatar, kes võtab alandlikult vastu hellitused ega piira mitte milleski mehe vabadust. Karsketel piigadel on meie jaoks väärtust vaid sedavõrd, et neilt võib veel võtta süütuse. Meie esimene eesmärk süütu neiuga kokku puutudes on ta kõlvatule teele juhtida. Miski ei köida meest rohkem kui füüsiline ja moraalne vägivald naise kallal, võitlus tema häbiga, vallutuse metslaslik jõhkrus. Ja kes teab, kas lõppude lõpuks mitte just see ei meeldigi naistele. Kuni me oleme noored ja naiivsed, kardame tihtipeale naist haavata, mängime õilsameelset, tema aga libiseb paratamatult meie käest julgema ja jõhkrama käte vahele.” (lk 21)

Täiskasvanud Niina:

“Mis ma teile olin...? Ma armastasin teid ja olin valmis armastama rohkem kui elu, teile aga olin ma ainult tükk ilusat naiseihu...! Ja pärast tulid teised... samasugused nagu teie...! Kas te ka teate, kui palju kordi ma pärast langemist ennast jalule ajasin, püüdes unustada möödunut, unustada kõik alandused ja kannatused, saada jälle endiseks Niinaks, armastada kedagi kogu elu, kogu hingega... Kui palju kordi rabelesin ma välja saastast, ja kui palju kordi tõukasid mind jälle sinna just need, kellelt ma tuge otsisin, kellesse tahtsin uskuda nagu jumalasse...! Ma ei mõistnud veel, milles on asi, aga mu hinge muudkui sülitati ja sülitati, kuni see oli täis sülitatud...! Ja kui ma olin valmis selleks, mida kõik minult tahtsid, mida teie esimesena üritasite saada, püüdes mulle sisendada, et kirg ei tunne piire, et tuleb nautida elu, see tähendab kuuluda teile; kui mind rüvetati, jalge alla tallati ja sandistati, siis tulete teie ja nimetate mind lipakaks, kes pole väärt lausuma teie naise nime...!” (lk 119)

 sehkendamine
sirp