01 juuli, 2012

Avo Paistik – Klaabu (1982)

Tegemist siis pigem stsenaariumiga ja kunstnikuks on Kaarel Kurismaa ning pildiline külg rohkem domineeribki – tekst pole kirjanduslikult just suurem asi, pigem kirjeldab tõetruult kaadreid, aga ehk see väikelastele mingil moel sobib. Naljakas, et kui jutt vihasest konnast või ussist, on piltidel hoopis naeratavad isendid. Huvitav, mida see õieti tähendab kui Nipi ja Klaabu söövad kahekesi õuna ära ning seejärel lendavad kahekesi ära – miskisugune vimkaga loomismüüt? Inimkonna pärinemine sellistest sootutest lendavatest trulladest? (Nojah, multikat üle vaadates ei jäänud nii dramaatiline tunne sisse kui eelnevalt raamatut kogedes.)

Ja miks siis ikkagi on olemas kaks erinevat versiooni Klaabust – kui Rannapi oma on traditsiooniline ja didaktiline lastekirjandus (maakooli esimese klassi lapsed ja nende rõõmud-mured), siis Paistiku versioon on selline... ambitsioonidega projekt.

Kommentaare ei ole: