Kuskil olen seda
vist juba arvutanud, aga tegelt saab välja arvestada Maavalla
ajaarvamise järgi, mis aastal võinuks toimuda esimene Koulu lugu.
Niisiis, Hieronymose käsikiri pandi kirja 9724. aastal (ehk siis
1513 – maarahva aja järgi on praegu 10225. aasta), ja Frenchi jutu
järgi 416 aastat tagasi (lk 61) – ehk siis liites-lahutades saab
loo toimumisaastaks 1929 (nagu näha, jäi tollases paralleelmaailmas
Suur Majanduskriis olemata). Hiljem selgub, et rammulümpja toimub
10139. aastal (lk 332) ehk siis... 1926. aastal? Ahhaa, kuskil oli
nagu viide, et lümpja toimunuks oma 3-4 aastat hiljem avaloost.
Kuna raamatut
lugenud nüüd kolmandat korda, siis pole midagi uut öelda ega
mõelda. Lihtsalt, natuke meelelahutust ja hapukurgihooaeg. Mis selle
Siuruga on, huvitaval kombel jättis autor selle tegevustikus
kasutamata. Huvitav, et French nii tõetruult Brockiks maskeerus,
olemata teda näinud. Ja kas tõesti polnudki neis kolmes loos ühtegi
roima... vist mitte.
“Kätkis külastasid Koulut kolm haldjat, üks andis luuleanni, teine terava taibu ja kolmas usu, et need kaks andi tal ikka kindlasti olemas on.” (lk 7)
“Tema, mu Koulu, oli nüüd taas kodus, tagasi sünnimaal, keset tarvaid, põlislaasi, rammujaid, arbujaid, mugulaid ja maalinnu. Ta sai häbenemata pühenduda kartulisöömisele, saunatamisele ja kõigile muudele õudustele, millest koosneb tema rahvuslik identiteet.” (lk 9)
“Muusika headuse asemel näib Maavallas rõhk olevat ühistegemise rõõmul. Igaüks teab siin peast vähemalt sadat laulu, mis pole ka kuigi üllatav, sest laulutalgutelt puudumine seab inimese ühiskondlikus võimuastmestikus umbes vene tööorja tasemele, see tähendab, et pudulojustest allapoole. Neid sadat laulu lauldakse talgutel mitu päeva ja ööd järjest.” (lk 91)
“Kui ma alla söögisaali ukse juurde tagasi jõudsin, lürpisid Imbi ja Nell tuimade nägudega oma õhtust kama ja torupillimees oli alustanud sensuaalsete šansoonide sessiooni, mis Rõuge mõistes tähendas kohalikus murdes roppe laule.” (lk 142)
“Enamik linlasi eelistas rammujaid tervitada sadamas, kus neile vaimustushüüete saatel “Jätku leivale” karjuti ja surnud heeringaid pilluti. Koulu oli muide pikalt mõtisklenud, kas ei peaks seda Rävali tervituskommet lümpja puhuks ära keelama. Mitte kõik turistid ei satu ekstaasi, kui neile haisev heeringalaip vastu vahtimist plärtsatab. Aga see juba on Rävali iidne komme, et kallile külalisele kingitakse soolaheeringas. Kui vastuvõtjaid ja saabujaid on palju, siis neid lihtsalt visatakse.” (lk 328)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar