Ma ei tea, kas iga
usklik
on nii rõõmus, et
Jumal on olemas,
kui olin mina,
kuuldes
kodukaku huikamist
saarepuult,
kus juba tosin
aastat
on ta pesakast.
Nüüd
on ta seal
pesitsenud
juba neli või viis
kevadet.
Tema on olemas.
(lk 36)
Ei ole Jumalat,
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib
ise,
orkester mängib
ise,
ja kui kellelgi
kukub viiul käest
ja süda jääb
seisma,
ei saa inimene ja
surm
kunagi kokku –
klaasi taga
ei ole midagi,
teispoolsus on peegel,
milles mulle vaatab
otsa
mu oma hirm oma
suurte silmadega
ja selle hirmu
taga,
kui ainult hoolega
vaadata,
on rohi ja õunapuud
ja päevalill,
mis tasapisi pöörab
end päikese poole
Jumalata,
lavastajata, dirigendita.
(lk 81)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar