Peale Snyderit
mõjub selline raamat pisut sensatsioonimaiguselt, Hale on südamega
asja juures ega varja oma suhtumist, tema arvates on ohtlik panna
ühele pulgale Hitleri ja Stalini massimõrvad, sest siit on vaid üks
samm edasi antisemiitluse tagant lükkamiseks. Või õigemini võiks
teksti nimetada antifašistlikuks, mis on kindlasti tore, aga jääb
ehk pisut ühekülgseks. Nojah, eks ukrainlased ja baltlased saavad
siis külge massimõrvade sooritajate sildi, Eesti tegevusest rohkem
juttu lk 240-248 – sellised sakslaste ees lömitajad. Raamatu
kuritegelane on ehk Himmler, kes üleüldse plaanis Hitlerilt Euroopa
üle võtta ja muuta maad SS-provintsideks. Huvitavad ülevaated
nende maade värkidest, millest muidu üldkäsitlustes napilt
mainitakse – Horvaatia, Rumeenia, Läti, Belgia, Taani; ja nagu
ikka, napp ülevaade Prantsusmaa kaasajooksikutest.
Tõlge on tormakas
ja mitmete näpukatega. Eks autorilgi mõned laia joonega värvimised
– näiteks kord paiknes Himmleri peakorter Hitleri omast 35 km
kaugusel, vahel mõne kilomeetri (lk 343) või 15 kilomeetri kaugusel
(lk 346). Või siis sellised tsitaadid:
“Hiljem tunnistas Heydrich Daluegele, et Hitler oli andnud talle erakordselt range käsu likvideerida mitmesugused Poola eliidi ringkonnad, näiteks vaimulikud, ülikud, juudid ja vaimuhaiged.” (lk 37)
“Sakslaste eestkoste all paisus Omakaitse jõuliseks rahvakaitseväeks, kuhu kuulus ligi 40 000 meest. Enamasti astusid sinna põllumehed, kes olid harjunud sajandite jooksul täitma sakslaste käske.” (lk 244)
“Ta sündis 1908. aastal tollal Vene keisririigile kuulunud Liepajas ning üliõpilasaastaist alates tegi ta karjääri kolmes eri riigis ja vähemalt kümne eri võimu alluvusese – nii tsaari, keiserliku Saksamaa, liberaaldemokraatide, Läti valitsuse, nõukogulaste kui ka Saksa natside ajal.” (lk 250)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar