24 juuni, 2015

Philip K. Dick – Vilistaja metsas (2015)

Et originaalid on ilmunud 1953. aastal, ei saa juttugi olla, et juttudes kujutletud tehnika pärineks sellest, mida praegu kasutatakse. Või et teistel taevakehadel oleks Maast märkimisväärselt erinev elu, nagu vist praegu üldiselt usutakse. Valitud lood on nüüdseks pigem vanamoodsa maiguga YA, pole siin noorematele lugejatele midagi hullu või häirivat (no paar lugu lõppevad üsna lohutamatult). Omamoodi on tegemist justkui Orpheuse Raamatukogu sõsarväljaandega – et maakeelses tõlkes saab lugeda ulmekirjanduse klassikat (ei tulegi ette, et kas peale Tolkieni tõlgete ja Fantaasia kirjastuse keegi veel enam nö vanemat ulmekirjandust avaldab?).

Kui raamatu kolm esimest lugu on omavahel ühenduses seoses Terra laienemisprobleemidega (kosmoses tegutsevad võõrtsivilisatsioonid pole just rahul maalaste laienemispüüdlustega), siis viimane lugu “Teine generatsioon” oleks mingil moel kaasa loetav näiteks “Saladusliku tsaari” maailmaga – peale Venemaa rünnakut on Maa radioaktiivne lahingutanner, Kuult (kuhu osadel maalastel on õnnestunud pääseda) organiseeritakse vastupanu vene vägedele, mida siis teostavad ÜRO üksused.

Venemaa on justkui võitmas seda tuumasõjast laastatud Maad endale, kui korraga jõudude tasakaal vägagi muutub, kuna venelaste vastu asuvad tegutsema mahajäetud maa-alustes tehastes valminud tapjarobotid (inimestel pole nende tootmisega mingit pistmist, arvatavasti teeb neid tehisintelligents? Okei, ulmebaasi kirjutistes on juttu ikkagi inimeste algatatud protsessist – kuigi kuidas siis venelaste tagalas selline töö käib? ). ÜRO võitlejaid päästab miski radioaktiivne tunnusmärk, mille peale hoiavad erinevas suurusjärgus tapjarobotid eemale. Kuid tootmine täiustub ning korraga saadetakse inimeste vastu nendega äärmiselt sarnased robotid, mis siis inimgrupiga kontakti saades hävitavad inimesed – ja vahet pole, kas tegemist Vene poole või ÜRO võitlejatega. Viimastele ellujäänutele terendub, et inimrobotite eesmärk on pääseda Kuule, et sealsed inimesed loojakarja lüüa ja nii inimeksistents lõpetada. Ja no muidugi, kes viimastest ellujäänutest on inimesed ja kes robotid – toodetakse üha täiustunumaid seeriaid, et inimesi õnge tõmmata.

Raamatu nimilugu algab muidugi fantastilise küsimusega. Iseenesest leiab tegevus aset Jupiteri kandis, ent see terralaste maailmaruumi hõivamine meenutab pigem omaaegset Austraalia vms allutamist – et tundmatu floora ja fauna ning pärismaalased, muidugi ka metsad ja muu särav loodus jne. “Mr. Tähelaev” - loo lahendus on täiesti jabur, kuidas on võimalik ühe paari järglastest uut inimgruppi välja aretada, selline oodatav hüperintsest näib nii haige, et sellele ei taha sekunditki mõelda. Muidugi on võimalus, et loo puänt ongi autori poolt nii kibedaks mõeldud (vaevalt, et Dick ei teadvustanud endale inimkonna üht iidseimat keeldu).

Avaloo puhul näib tõlkijal olevat soov komasid võimalikult ökonoomselt kasutada, järgnevate tekstide puhul on neid vähe tihedamalt teksti paigutatud. Aga ehk Dicki tekst ongi selline. (Kuigi jällegi, see avaloo tõlkimine on teistelegi hambusse jäänud.) Olemata dickiaan tuleb siiski tunnistada lugude toredat meelelahutuslikku väärtust (jällegi, Orpheuse Raamatukogu mõned vanaulme tõlked panevad ikka hambad valutama).


Kommentaare ei ole: