Seda lugu võiks nimetada
sõidautoiulmeks. Majanduslikes raskustes vaevlev üksikema kahe
lapsega saab vanaisalt päranduseks auto. Sellise 2020ndatel ehitatud
retromasina, mis disainilt meenutab 60ndate-70ndate ameerika autosid;
2030ndatel järgmise põlvkonna täielikult isejuhtivate autode
kõrval näib see üsna rondina... aga ikkagi, peale käsitsijuhtimise
on sel samuti (modifitseeritud) isejuhtimise võime. Emale meenuvad
kõiksugu seiklused, mida ta oli nooruses selle autoga läbi elanud,
ning samuti see, kuidas vanaisa püüdis seda ümberprogrammeerida
turvalisemaks jne. Vanem laps tahab küll sellise sauruse maha müüa,
et saaks värskema nüüd muretseda, kuid auto jääb, veel hullem,
ema sunnib poega autojuhieksameid tegema, mis on loo toimumise ajaks
paras anakronism – autod sõidavad ise, istu vaid sisse ning sind
sõidutatakse sihtkohta.
Ent juhtub selline lugu, et häkkerid
murravad sisse isesõitvate autode süsteemi ning istutavad sinna
viiruse, mille tagajärjel hakkavad kõik nö tehisintelligentsiga
masinad väga ettearvamatult käituma. Sama juhtub ka selle
retroautoga. Ameerika langeb kaosesse, enam ei saa koduntki välja,
sest omapäi tiirutavad autod võivad sind lihtsalt alla ajada.
Lõpuks leiutatakse antiviirused, mis nanotehnoloogiliselt
“normaliseerivad” autod, aga probleem niipea ei kao. Ja see vana
auto? Sellega läheb edasi oma lugu.
Ühesõnaga, tegelikult üpris
armsavõitu tulevikunostalgiline lugu. Mälestused ja üleskasvamine
ja tõdemus, et tiinekana tehakse igasuguseid lollusi (nagu siin loos
poeg), sellest kasvab välja alles ise lapsevanemaks saades (no
muidugi on erandeid). Autor on teadatuntud fantasykirjutaja, samas
käesoleva loo puhul paralleeli eluslaevadega suurt ei tõmbaks. Lugu
pole õnneks ka mingi tulevikutehnoloogia kuulutaja, ikka päikese-
ja elektrienergia ning nanotehnoloogilised vidinad, muud hullu
midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar