Antoloogia seniloetud lugudest igavaim
tekst. Kui seni tundus Canavani jumalannalugu vähe ilmetu, siis
seekordne kuningalugu on minu jaoks ikka päris keskpärane
jutuvestmine, selline tekst, mis aitab oma hallusega teistel vähegi
elavamatel lugudel natuke rohkem särada.
Lugu siis sellest, kuidas kuulus
Kuningas, erinevate riikide ühendaja oma võimu alla, on suikunud
surmaunne, aga kuna tegemist ikkagi maagilise maailmaga, siis ta
jälgib oma teispoolsusest, mis saab edasi riigist, mida ta oli nii
suure vaevaga ühendanud – kas uus valitseja suudab koos hoida
alistatud maade juhid, kas jätkub nö demokraatlik protsess ehk
üldiste (või õigemini legendaarse Kuninga) ideaalide järgmine.
Või siis järgneb kaos, nagu on juhtunud mitmeid kordi, kui elust
suurem valitseja on oma kokkuvallutatud impeeriumi maha jätnud (siin
loos on küll selline kalevipoeglik ennustus, et kui suurim häda
käes, küll siis Kuningas aitama tuleb). Et kadunud kuningal puudub
poeg, saab impeeriumi valitsejaks üle noatera ta tütar. Jah,
muidugi on tütart kasvatatud isa poolt valitsejaks, aga... kas teda
kuulavad teised vägevad valitsejad, kas ta suudab impeeriumi ohjes
hoida ja juhtida seda läbi võimalike hädade, kas impeerium areneb
edasi? Ühesõnaga, uus Kuninganna seisab vastamisi mitmete
raskustega, olgu need siis vaenlased või ilmavimkad. Mis lahenevad
alles siis, kui... noh, temast väljub poiss, kellest peaks kasvama
järgmine Kuningas (sest troonil saavad istuda vaid õige verega
järeltulijad).
Noh, selline actionivaba paatoslik
lugu. Nagu õrnalt vihjatud, pole lugu just modernsetest aadetest
kantud, ses suhtes pole vast suuremat vahet, kas lugu ilmus 1953 või
2013, ikka selline... traditsiooniline mull-mull-mull, sobilik žanri
paadunud austajatele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar