“Peeter Paani” pole lugenud, aga
eks mingi mulje sellest inglise lastekirjanduse tüvitekstist saab
sellestki loost. Siin tegutseb juba viienda “taassünni” läbi
elanud Peeter Paan ning Neverlandi isikkoosseis on paisunud õige
suureks, sest lapsi läheb vaja piraatidega võitlemiseks.
Formaalselt on tegu Neverlandiga, kus lastel peaks rõõm olla,
kurjade vanemate juurest ära ning lust ja mängud; aga tegelikult...
on vaat et paramilitaarne kogukond. Paan juhatab Kadunud Lapsi
mereröövlite vastu, neid aitavad merineitsid, kes võivad tasuks
lahingutes surma saanud lapsi ära süüa. Lapsed on jaotatud
rühmadesse, mida kantseldavad Wendyd. Kes vähegi jaksavad mõõka
hoida, osalevad lahingutes, noorimad veel kosuvad oma rühma Wendy
hoole all.
Probleem siis selles, et Wendyd pole
rahul sellise sõjaga, mis kurnab Neverlandi. Lapsed surevad ja maa
on muutunud üha ahtramaks. Vaja on muutust... vaja on sellest Peeter
Paanist vabaneda. Et plaan ellu viia, tuleb sellesse pühendada Paani
adjutant-Wendy (kes Neverlandi-eelsest ajast selle Paani õde). Raske
südamega nõustub Wendy oma nurjatut rolli täitma.
“The Pan made yet another grandiose speech about the glories of the great game of war before she turned and flew out of the clearing, off to do whatever it was she did when she wasn't terrifying Lost Children or challenging pirates to fights she couldn't win.” (lk 272)
Omal moel päris tore lugu. Eks
lõbustav seegi, et siin on sugu tähtsuse kaotanud – nii Paan kui
Wendyd võivad olla ükskõik kummast soost (ka piraatidel on vist
niimoodi), mis esialgu tekitab lugemisel kerget segadust. Tähtis on,
et lapsed (üks Wendy on küll juba 150-aastane tütarlaps, kes omal
ajal näinud originaal-Paani) täidaksid neid rolle, mis selle
Neverlandi eksisteerimiseks on vaja. Mille tulemusena moodustub õige
tume muinasjututöötlus. Autor avaldab romaane ka Mira Granti nime
all, see vist laiemalt tuntud kaubamärk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar