Kogumiku tüütuim lugu on siin ühtlasi
kõige pikem tekst – juba esimestest lehekülgedest peale ootad, et
võiks nagu minna huvitavamaks, aga ei, jätkub see üldine joru.
Kusjuures tuleb ausalt tunnistada, et iseenesest pole tekst halb ega
labane või totter; lihtsalt ei hakka minu puhul tööle ja kõik. On
ports härjapõlvlasi (“goblin”?), kes on langenud teiste
härjapõlvlaste kätte vangi. Sitt olukord, vangistatuid piinatakse
ja neilt uuritakse, kus peituvad nende hõimlased. Vangidel on
ühtlasi kaasas kariloomad, kelle eest nad peavad hoolitsema –
nomaadide värk, kui pole kariloomi, pole neil härjapõlvlastelgi
pikka pidu.
Eks siis kuhjuvad draama ja probleemid,
ühtlasi tahab üks kariloom poegida, aga sellistes oludes... ootaks
loomabeebit hukk. Ja see oleks neile nomaadidele ennekuulmatu. Lõpuks
saavad vangistajad selle, mida tahavad, ning vangidel on hõimu
saatuse pärast vesi ahjus. Jne. Nagu intervjuust selgub, oli autori
plaan kirjutada militaarse konflikti mõjudest nö
tsiviilelanikkonnale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar