Ilus südamlik lugu, samas mitte nii
väga ninnu-nännutav. Jutustaja töötab geneetikalaboris
koristajana ja toob sealt endale koju ühe seal loodud lumemehe, mis
polnud laborile just õnnestunud projekt ning niiehknaa oli plaanis
see toode hävitada. Aga et koristaja sai laborirahvaga hästi läbi,
siis, miks mitte, viigu koju. Ja kutil oligi parem, seltsiks või
nii, on kasvõi pühade ajalgi keegi kodus lisaks. Lumemees oli
selline chill tegelane. Istus majatrepil ja vaatas kaugusse. Vahel
vaatas koos kutiga ka telekat. Ümbruskonna poistele meeldis selline
hiiglaslik karvane olend, polnud ähvardav ega midagi, ta lihtsalt
oli. Kui muidu lumemees end puutuda ei lasknud, siis ühe poisiga sai
see ühele lainele, ning õppis poisilt tervituseks kätt suruma. Aga
muidu, istus majatrepil või oma kuudis, midagi vist mõtles ja
tundis, aga kes teab.
Kuid geenitoodetega on see värk, et
mingi aeg... need jõuavad oma toimimise lõpuni. Nii ka lumemehega.
Ja lõpp on nende puhul vähe teistsugune kui muidu elusolendite
vananemise puhul. Vaesed lapsed seda ei teadnud. Lõpp on lõpp.
Nagu öeldud, kuidagi südamlik lugu.
Jutustaja pole mingi imal pisarakiskuja, ta hoiab lumemehest
jutustades teatud distantsi, ei pea teda koduloomaks või
inimlaadseks; ta on näinud, mis nende geeniprojektidega saab. On
siis selline lähituleviu maailm, kus loomade väljasuremine on ehk
olnud päris ulatuslik. Ent on geenilaborid (või kloonimine?), mis
toodavad muuseumitele või eriloomaaedadele selliseid projekte.
Tegelt oleks ilus peale selle teksti lugemist mõni pisar valada ja
vähe härdaks muutuda. Hea töö.
“They tried to teach it to talk but it wasn't interested. Not mute but just quiet. Unusual for a hominid I am told. Doc Ayers says we are all howlers.
It didn't have many expressions. Looking shocked was one of them. Alarmed is more the word. Looking uninterested was another. Not bored, just not interested.
Sometimes it mumbled. Talking to itself. It was part of its thinking process, I believe, but there didn't seem to be a language involved. Maybe there was, but it didn't sound like words to me.” (lk 96)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar