23 veebruar, 2016

Emily St. John Mandel – Jaam Üksteist (2016)

Lugu, kus gripipandeemia on pühkinud maailmast üle 99% inimkonnast... ja ometi keskendub romaan erinevate inimeste käekäigule, kes on ühel või teisel moel kokku puutunud ühe lahkuläinud abielupaari (kes ise pandeemiat üle ei ela)... loometegevusega. Kõlab segaselt? Noh, ei taha kuidagi sisu ümber jutustada, kui raamat läbi loetud, on ehk postituse esimene lause mõistlikum (loodetavasti – kuigi millal siis aega postitust uuesti lugeda).

Tegevus leiab aset 20 aastat peale inimmaailma kokkuvarisemist, siin on rohkelt tagasivaateid juhtumistele nii enne kui pärast hävingut – ehk miks on tegelased just seal kus nad on, kuidas nad kokku puutusid, millised hajusad kontaktid neid sinna või tänna liigutas. Seoseid on mitmeid, mis viib aga mõttele, et milleks seda kõik õigupoolest romaanina vaja on, mida see kokkupõimuv süsteem õieti tähendab. Kinnitada uskumust, et inimlikkuse säilitamine on see kõige olulisem? Niisamuti tundub, et autor on tahtnud tõestada seda, et ta suudab võrku punuda, lugu niimoodi jutustada.

Ühesõnaga, raamat on meelelahutuseks hea, aga ma ei leidnud sügavamat kõnetamist, midagi, mis mind enam puudutaks kui normaalselt põneva raamatu lugemine (muidugi, see on eelkõige minu probleem). Inimhävingujärgne maailm pole 20 aastat hiljem üdini koletu, seal on kokku koondunud inimesi, kes püüavad säilitada (kohandada)... inimkultuuri – kuigi uus, pealekasvav põlvkond ei mõista kuidagi katastroofist pääsenute mälestusi sellest eelnenud turvalisest tehnikamaailmast. Nojah, kui mäletajad välja surevad... algab tavaliselt postapo-kirjanduses võimalike veidrustemaailmade kirjutamine (tänuväärsel kombel puuduvad siin romaanis üleloomulikud olendid).

Huvitav, et inimhävinguromaanides on väga vähe juttu kassidest ja nende võimalikust plahvatuslikust levikust (no praegugi on kastreerimist ülistav hoiatusreklaam: et üks kass võib aastas toota 20 kassi). Kas võib eeldada, et urbaniseerunud keskkonnast pärit kassid metsistuvad (siin romaanis on kahel korral mainitud kasse, kes elavad uutes asundustes hiirepüüdjatena), siis looduslik tasakaal hoiab nende populatsiooni sobivates piirides (mul ei tule ette, et tõelised metskassid ujutaksid metsa-alasid üle)? Samas, kui siin raamatus on hirveküllus (nt ühel tegelasel sai esimestel aastatel hirveliha tuimast söömisest kõrini), siis kus on kiskjad? Hea küll, küllap lugemishoos ei märganud viiteid huntidele jne (kuigi vähemalt kord mainiti, et laibad jäetakse raipesööjatele).

Aga jah, gripihooajaks on see pisut ehmatav lugemine.

päikesejänku ja sada raamatut
marcalt maailmale
lugemissoovitus 
reaktor

6 kommentaari:

Sandra Hint ütles ...

"Niisamuti tundub, et autor on tahtnud tõestada seda, et ta suudab võrku punuda" - nõustun täielikult.
Aga Meeleolu ning Hetke loomisega sai Mandel minu arvates päris hästi hakkama.

Päikest ja aitäh linkimast :-)

kolm ütles ...

Nohjah, mulle oli see natuke ülepakutud, et kõik peamised tegelased on omavahel ühel, teisel või kolmandal viisil seotud läbi selle abielupaari. Et nagu... liiga palju.

Sandra Hint ütles ...

Jah, selles ilmneb ka ehk autori noorus - on idee, on konstrukt, kuid pole piisavalt küpsust/kannatust/kogemust sellele nii palju maitset ja värvi lisada, et konstrukt orgaaniliseks muutuks. See kumab pidevalt läbi.

kolm ütles ...

Sellele on raske vastu vaielda.

Sandra Hint ütles ...

Vaidlust polnudki, tahtsin lihtsalt veelkord illustreerida meie ühist tähelepanekut. :- )

Otsene võrdlus tuleneb siinkohal raamatute teineteise järel lugemisest, sest ühist neil palju pole, aga tahtsin mainida (tahan seda hetkel kogu maailmale mainida), et lugesin just Donna Tartti "Ohakalinnu" läbi ja nautisin väga, kuidas autor on kõik need mikrolüngad rikkalikult täitnud ja kuidas romaan voolab.
Soovitan soojalt! (blogis ilmub 16. märtsil)

kolm ütles ...

Ep ole teadlik sellisest raamatust, ootan siis... kaks nädalat.