Omamoodi superkangelasest roboti
mälestused... käänulisest eluteest. 1895. aastal lõi
naisõiguslasest teadlane endale robotist kaaslase. Koos käidi
demonstratsioonidel, kuigi teised naised võõrustasid seda olendit,
oli robot naisõiguslastele heaks ihukaitseks vihaste vastaste eest.
Viimaks leidis looja, et robotit saaks kasutada otstarbekamalt –
seda siis võitluses kuritegevusega (kus pahatihti on just naised
ohvriteks). Robot taribki kurikuulsaid ja ootamatuid kurjategijaid
Scotland Yardi. Ent juhtub sedasi, et ta looja sureb vanglas, kus
naine oli osaline näljastreigis. Robot jäi aastateks ooterežiimile
– selline oli käsk ja ega keegi muu temaga tegeleda ei tahtnud.
Viimaks müüdi ta maha jne, kuni ühel ostis sellise antikvaarse
roboti inimene, kes võitleb mehhaaniliste olendite õiguste ees...
ja soovib anda robotile uue elu. Kuid robotil polnud vaja vabadust,
tema pidi võitlema kuritegevusega, ja nii sattus ta kokku... ühe
värdjaga, kelle ta oli kinni püüdnud juba sajand varem. Sel mehel
on robotile halb üllatus...
Et lühikest lugu nii pikalt ümber
jutustada... no midagi peaks ju kirjutama või nii. Kergelt
feministlik lugu, kus naisevälimusega robot kogeb vaat et hullemat
kohtlemist kui naised selles meeste valitsetavas maailmas. Omamoodi
tundetu (sest robotil pole tundeid) eksirännak momentülesvõtetega
– sest robot ei näe oma eksistentsi inimestega sarnaselt voolava
jõena, tema mälestused on kronoloogiliselt järjestatud hetked (mis
küll selles loos pole kronoloogiliselt – et oleks dramaatilisem!).
Üldiselt küll keskpärane tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar