Maailmakord on kokku varisenud!
Ühiskond lagunenud! Linnades ellujäänud on ühinenud gruppidesse
ja kindlustanud end marodööride eest. Ajapikku on käesoleva loo
toimumispaigas kindlustatud kommuunis tekkinud oma ellujäämisrutiin
(tegelikult ma püüdsin seda lauset parandada), ollakse valvel,
kasvatatakse kanu ja juurvilju – püütakse elus püsida nii kaua
kui võimalik. Kuid äkitselt on selle kommuuniga ühinenud eiteakust
ilmunud ilus naine. Ilus naine, kes heidab silma loo kangelanna
armastatule (kangelanna oli sellest mehest unistanud paar
aastakümmet, alles nüüd peale apokalüpsist said nad üheks).
Meeskaaslasele meeldib see uus naine ja korraga on kangelanna kõrvale
jäetud. Ent siis haigestub mees ja tundub, et ilma
antibiootikumiteta on ta siitilmast minekul. Kõigele lisaks teatab
ilus naine, et ta ootab mehelt last. Kangelanna on igati nördinud.
Aga kangelanna otsustab minna sellest
kindlustatud kommuunist välja, mehele antibiootikume otsima. Ehk on
supermarketis midagi järel... Talle antakse vägev väits ja mett ja
šokolaadi – juhuks kui õnnestub vahetuskaupa teha või nii.
Kommuuniväline maailm on kahe aasta jooksul õige metsistunud,
laialipekstud ja rüüstatud. Kangelanna luurab supermarketi poole,
kui korraga põrkab kokku rulluisutajate kambaga. Naine jätab mõttes
eluga hüvasti, kuid peale põgusat üksteise silmitsemist
rulluisutajad lihtsalt mööduvad ja ei puutu teda. Ja edasi... jõuab
ta turu moodi kogunemiseni, kus inimesed muuhulgas mängivad
muusikariistu. Ja lastel lubatakse seal vabalt ringi käia. Kuulu
järgi olevat ühes surfiklubis end sisse seadnud arst, kel võivat
ravimeid leiduda. Mis värk on?
Et siis tüüpiliselt algav
postapokalüptiline lugu pöörab salamisi ebatüüpiliseks – peale
ühiskonna lagunemist ei toimugi inimeste lõplikku loomastumist. Ehk
on selles süüdi Austraalia ookeaniäärne pehmem kliima? Igal
juhul, hea petekas lugeja ootustele, muudkui ootad, et kohe peaks
purskuma midagi ebameeldivat ja jõledat, aga võta näpust. Näppu
ei võetagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar