02 märts, 2016

Ülo Kesker – Pärast ülimagusat vahekorda... paugupealt manalasse (2003)

Selle raamatu avastasin Karlova raamatukogu erootilise kirjanduse näituselt ja no mis teha, selline pealkiri ja muidu õhuke raamat lausa kutsusid kaasa haarama. Teose algul autor tutvustab ennast, muuhulgas selgub, et tõuke selle raamatu kirjutamiseks sai autor sel päeval, kui Arnold Rüütel valiti EV presidendiks – see oli autorile ta elu üheks kõige rõõmustavamaks sündmuseks. Et siis... vaat mis inspireeris elurõõmudele tagasi mõtlema.

Ja armuküllaseid elurõõme see Nõukogude Liidus palju rännanud ja eri kohtades töötanud naistemees koges õige kvantitatiivselt (raamatus on koguni õpetlik peatükk kohtadest ja olukordadest, kus ta on naistega seksinud – tegemist ikkagi nõukogude ajaga, kus suur kitsikus eluruumidega). Juba noore kabe suurmeistrina sattus ta vanemate naiste reite vahele, mingil moel tunduski, et suurimaid rõõme võis kogeda just vanemate naistega (muidugi, vanus on subjektiivne; lihtsalt noormehe paar seiklust seitsmekümnendates naistega pani mõtlema... et miks). Tekst on suunatud pigem autori eakaaslastele, äratundmisrõõme nõukogude ajast ja noorusest ja muidu võimalus kas siis kaasa elada või põlglikult nina kirtsutada. Eks need kirjeldused kähkukatest või tundidepikkustest armatsemistest on nagu on, erootikat sellest just välja ei loe, pigem on see loetelu vallatustest. On ka kirjeldusi kabetajate elust, muuhulgas kokkupuude Paul Keresega, kes solvub autori peale.

See autori pidev jutt diskreetsusest ja samas kõiksugu vihjed, milliste inimestega võis tegu olla... nojah. Raamat vajanuks hädasti toimetajat, kes oleks kõiksugu kordusi seletusi loetavamaks silunud.

„Armsad noored eesti mehed! Ärge laske omale minetti teha isegi sel juhul, kui kaunitarid on seda kunsti õppinud ka välismaal suurte spetsialistide juhendamisel. See pole sugugi hädaohutu, nagu tihti arvatakse.
Juba liiga lõdva „varrega“ pensionäride olukord on muidugi teistsugune. Neil niikuinii palju enam kaotada pole ja kui nende rahakott vastu peab, las tunnevad aeg-ajalt rõõmu vähemalt selliselgi viisil.“ („Mineti tagajärjel... juba 30-aastaselt impotendiks!“, lk 68)

Kommentaare ei ole: