Teine kogu Mikweldti kunstmuinasjutte
(seekord pole Laipaigule pühendatud), mis keerlevad ikka selle
ümber, et kuidas noorem rahvas tahab paari saada – kuid enamikel
juhtudel on probleemiks see, et soovitud paariline osutub kodukäijaks
või metsavaimuks vms. Ja siis peab hädaline pöörduma mõne
naabervalla targema pea poole, et see aitaks ühel või teisel viisil
nõidusest jagu saada. Nojah, ega sellise perverssusega just suuremat
pereõnne tooda (ühesõnaga, armastusabielu sakib). Eks veidi
hämmastav ole, et tänapäeval võtab autor võrdlemisi
traditsioonitruult ette sellise muldvana teema... et maarahvas ja
nende uskumused ning kõiksugu varandus- ja kosjalood – mis on
selles aineses niivõrd kutsuvat, miks autor seda üha ja üha uuesti
läbi kirjutab? Mis putukas on küll Mikweldti hammustanud?
Õnneks on raamatus üks tekst, mis
teistest lugudest järsult erineb: „Seitsmes Moosese raamat“,
omamoodi paroodia Lovecrafti vms müstilisuse teemal (ulmebaasis on
Silver Sära kirjutanud sellest pikemalt). Johann Edgar Liebekraft on
otsinud kloostrite ja ülikoolide raamatukogudest ja arhiividest
vihjeid, kus võiks asuda kurikuulus inimnahka köidetud
Necronomicon, raamat, mis annab võimu elavate ja surnute üle.
Selgub, et Liivimaal, ühe mahapõlenud mõisahoone keldris. Mees
asub teele, leiab mõisaaseme, laskub keldrisse... ja seal võtab ta
vastu tohutu vormitu kehaga õudus. Liebekraft põgeneb sealt ja
satub lähedalasuvasse tallu... kus siis selgub, et see õudus on
kohalikule maarahvale vaid üks... järjekordne koll. Päris vaimukas
lugu, mis paneb ühtlasi imestama, et kuidas korraga Mikweldt
kirjutas sellise teistest täiesti erineva jutu, millest on tulenenud
selline õudusklassika variatsioon?
Kuivõrd autor käsitleb reaalset
folkloori ja kuivõrd on kunstmuinasjuttudes omaloomet, ei oska
hinnata. Mulle näib see arusaam kõigist neist kollidest ja
vaimudest ehk liialt rahvusromantiline, aga nagu öeldud, mina ei
suuda seda paika panna. Ja no see Cthulhu värk... kuidas see korraga
välja hüppas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar