21 märts, 2016

Anti Saar – Juturaamat (2016)

Lastejutud täiskasvanutele? Pole senini Saare auhinnatud lastejutte lugenud; kunagi ammu sai ette võetud mõned täiskasvanutele mõeldud proosaraamatud, aga loetust pole muud meeles kui hea emotsioon. Natuke meenutavad tekstid Edvin Aedma loomet, ainult et Saar on... näiliselt argisem, fantastiline tuleb väänatud detailidest, mitte loodud maailmadest. Autor on tekstis vägagi nähtav, võiks lausa öelda, et vahel on siin mäng omamüüdiga. Ühesõnaga, metakirjanduslik värk (autor, kes kirjutab autorist jne).

Lood on unistustega liialdamisest (okei, kogumiku lõpulood on samas veidi teistsugused). Normaalsuse stardipakult algav tekst vuriseb kiiresti liialdustesse, sest tegelasel puudub mõõdutunne või ta ei pea väikekodanlikke konventsioone suurt millekski. Autori loodud loo jutustaja kas siis omapoolselt kommenteerib seda lugejatele või ka osaleb narratiivis endas. Tihti eelneb normaalsuse stardipakule sissejuhatav, illustreeriv heietus (mingis mõttes on võimalik teksti üsna selgelt klotsideks jaotada). Vast parimaks tekstiks on lugu vendadest Eskost ja Askost, keda lapsepõlves kasvatati vaid maksimumi saavutama, kuid täiskasvanuks saades võtsid nad ette erinevad teed – üks tahtis kõiges vaid erilisemat, teine soovis kõiges vaid kõige keskpärasem olla. Ja tulemuseks on...

Kui nüüd pingutamata järele mõelda ja kaalukeeli seada sedapsi, on tegemist ikkagi eelkõige lastekirjandusega (kuigi mõnd lugu...). Kindlasti tuleks tähelepanu pöörata Mildebergi illustratsioonidele, mis arvatavasti saavad paljudelt lugejatelt ohtralt kiita, kuna need on tekstidega kongeniaalsed jne.

„Sa vist aimad juba, et nõnda see lugu lõppeda ei saanud. Esiteks sellepärast, et nii jääks ta palju lühemaks kui selle raamatu ülejäänud jutud ja see oleks kuidagi kahtlane. Teiseks sellepärast, et kui üks inimene juhtub olema väga edukas, kipub ikka leiduma mõni teine, kes tema peale kadedaks muutub, tema ettevõtmisi nurjata või nende pealt omakasu lõigata ihkab. Meie sinuga muidugi sellised pole, aga Maanus – tema oli küll.“ („Superkangelased“, lk 24)

sirp

Kommentaare ei ole: