Lauriku loomega sai esmakordselt
tutvutud „Saladusliku tsaari“ postapokalüptilise maailma ühe
üsna lohutu loo kaudu, käesoleval romaanil pole sellega midagi
ühist (noh, paralleel muidugi selles, et mõlemad on Eestiga seotud
ja kummaski esineb muteerunud eluvorme, aga rohkem midagi). „Süsteem“
paigutub maailma, kus on möödunud umbes tuhat aastat (või 800 (lk
305)?) tuumajaamade katastroofidest. Muutunud maailmas on kohati
(taas)tekkinud märkimisväärse tehnilise tasemega inimasulad (ses
suhtes märkimisväärne, et justkui kaugemale jõudnud kui 2016 –
kuidas niisugune oskusteave läbi katastroofijärgsete sajandite
püsis, ei saagi täpselt aru), kus hoitakse inimkonda elujõulisena
tänu sellele, et arvutiprogramm keerutab geenisuppi – paneb paari
sobilike / vajalike geenikombinatsioonidega inimesi (elagu nad siis
Egiptuses, Tiibetis, Tartus või Ameerikas). Muidugi, tegemist pole
perfektse lahendusega – ikka on üksikvanemaid ja väljatõugatuid
jne, kohati eksisteerib „metsikuid“ inimesi.
Raamatu trall käib siis selle ümber,
et on tütarlaps Reinita, kelle geenikombinatsioon on selline, mis
peaks supersigimisprogrammi peatama – mis programmi ühe kunagise
looja arvates peaks tähendama seda, et edasi pole vaja tehislikult
geenisuppi keerutada, olemas peaks küllaldane baas inimkonna
edasiseks omasoodu paljunemiseks (kui ma nüüd ikka õieti mõistsin
seda). Nojah, aga programmi haldavad inimesed pole teadagi tuttavad
selle programmi ühe looja kontseptsiooniga ning peavad ebausklikult
sellise geenikombinatsiooni esilekerkimist... inimkonna uueks
hävinguks. Nii püütakse kanda hoolt, et see naiseks sirguv
tütarlaps ei sigiks oma armastatu, Tartu linnapea poja Kauriga
(mõlemad noored on ühtlasi üliintelligentsed olendid).
Järgneb siis... südantlõhestav lugu
armastusest, selle kaotamisest ja leidmisest, petmisest ja valust.
Reinita kogeb kohtlemist, mis on ikka... õudne. Dramaatikat jagub
kolme põlvkonda, mingil moel võikski pidada seda romaani
seebiooperlikuks postapokalüptikaks. Või teistmoodi öeldes – YA
kirjanduseks. Õnnestunud (või camp) seebiooper on ikka vaimustav
meelelahutus, samas YA paneb hoopiski... vanana tundma. Nii tekkis
mul alles raamatu viimases kolmandikus kaasaelamine, kui see
seebiooperlik külg oma finaali poole liikus.
Eks küsimusi tekitab, kuidas selles
maailmas praeguse olukorrani on jõutud – kuidas elati üle
mitmesajaaastane tuumatalv, mil viisil tehnilised teadmised pinnale
jäid. Ühesõnaga, millel see maailmasüsteem õieti püsis? Kuidas
end elus hoida üpris vaenulikus keskkonnas? Mismoodi reisimine
ikkagi toimus (ok, seal on juttu ookeani ületamisest, aga nt Tartu
ja Tiibeti vahel?). Kindlasti oli tekstis sellele mitmeid seletusi ja
vihjeid, kuid mis jäid tähelepanu alt välja. Natuke arusaamatuks
jäid Emake Maa peatükid, oleks piisanud pro- ja epiloogist.
Raske on romaani õiglaselt hinnata,
oleks tegu tõlkega, poleks seda kätte võtnud. Ühelt poolt rõõm
huvitava maailmaga romaanist, teiselt poolt see... YA temaatika.
Hiljuti oli ehk sarnane tunne Mann Loperi postapokalüptilise teosega
(mis ehk Lauriku romaanist lapsikum, kuid elavam). Huvitav on näha,
et viimastel aastatel on ilmunud mitmeid Eestiga seotud
postapokalüptilisi raamatuid, ikkagi... oma värk.
Alljärgnevad tsitaadid ei illustreeri
kuidagi romaani või minu suhtumist sellesse raamatusse; on lihtsalt
sellised... ootamatud.
„Tüdruk noogutas tummalt ja rohkem kui iial varem tundis Kaur end sel hetkel väljasitutud õunamoosina.“ (lk 14)„Igasugune kõla oli ta hääle maha jätnud ning mõistuse asemel istus vaid paanika. Midagi oli väga valesti ja mitte kellegi perse ei peeretanud talle ainsatki ideed probleemi olemusest.“ (lk 135)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar