04 märts, 2016

Mairi Laurik – Süsteem (2016)

Lauriku loomega sai esmakordselt tutvutud „Saladusliku tsaari“ postapokalüptilise maailma ühe üsna lohutu loo kaudu, käesoleval romaanil pole sellega midagi ühist (noh, paralleel muidugi selles, et mõlemad on Eestiga seotud ja kummaski esineb muteerunud eluvorme, aga rohkem midagi). „Süsteem“ paigutub maailma, kus on möödunud umbes tuhat aastat (või 800 (lk 305)?) tuumajaamade katastroofidest. Muutunud maailmas on kohati (taas)tekkinud märkimisväärse tehnilise tasemega inimasulad (ses suhtes märkimisväärne, et justkui kaugemale jõudnud kui 2016 – kuidas niisugune oskusteave läbi katastroofijärgsete sajandite püsis, ei saagi täpselt aru), kus hoitakse inimkonda elujõulisena tänu sellele, et arvutiprogramm keerutab geenisuppi – paneb paari sobilike / vajalike geenikombinatsioonidega inimesi (elagu nad siis Egiptuses, Tiibetis, Tartus või Ameerikas). Muidugi, tegemist pole perfektse lahendusega – ikka on üksikvanemaid ja väljatõugatuid jne, kohati eksisteerib „metsikuid“ inimesi.

Raamatu trall käib siis selle ümber, et on tütarlaps Reinita, kelle geenikombinatsioon on selline, mis peaks supersigimisprogrammi peatama – mis programmi ühe kunagise looja arvates peaks tähendama seda, et edasi pole vaja tehislikult geenisuppi keerutada, olemas peaks küllaldane baas inimkonna edasiseks omasoodu paljunemiseks (kui ma nüüd ikka õieti mõistsin seda). Nojah, aga programmi haldavad inimesed pole teadagi tuttavad selle programmi ühe looja kontseptsiooniga ning peavad ebausklikult sellise geenikombinatsiooni esilekerkimist... inimkonna uueks hävinguks. Nii püütakse kanda hoolt, et see naiseks sirguv tütarlaps ei sigiks oma armastatu, Tartu linnapea poja Kauriga (mõlemad noored on ühtlasi üliintelligentsed olendid).

Järgneb siis... südantlõhestav lugu armastusest, selle kaotamisest ja leidmisest, petmisest ja valust. Reinita kogeb kohtlemist, mis on ikka... õudne. Dramaatikat jagub kolme põlvkonda, mingil moel võikski pidada seda romaani seebiooperlikuks postapokalüptikaks. Või teistmoodi öeldes – YA kirjanduseks. Õnnestunud (või camp) seebiooper on ikka vaimustav meelelahutus, samas YA paneb hoopiski... vanana tundma. Nii tekkis mul alles raamatu viimases kolmandikus kaasaelamine, kui see seebiooperlik külg oma finaali poole liikus.

Eks küsimusi tekitab, kuidas selles maailmas praeguse olukorrani on jõutud – kuidas elati üle mitmesajaaastane tuumatalv, mil viisil tehnilised teadmised pinnale jäid. Ühesõnaga, millel see maailmasüsteem õieti püsis? Kuidas end elus hoida üpris vaenulikus keskkonnas? Mismoodi reisimine ikkagi toimus (ok, seal on juttu ookeani ületamisest, aga nt Tartu ja Tiibeti vahel?). Kindlasti oli tekstis sellele mitmeid seletusi ja vihjeid, kuid mis jäid tähelepanu alt välja. Natuke arusaamatuks jäid Emake Maa peatükid, oleks piisanud pro- ja epiloogist.

Raske on romaani õiglaselt hinnata, oleks tegu tõlkega, poleks seda kätte võtnud. Ühelt poolt rõõm huvitava maailmaga romaanist, teiselt poolt see... YA temaatika. Hiljuti oli ehk sarnane tunne Mann Loperi postapokalüptilise teosega (mis ehk Lauriku romaanist lapsikum, kuid elavam). Huvitav on näha, et viimastel aastatel on ilmunud mitmeid Eestiga seotud postapokalüptilisi raamatuid, ikkagi... oma värk.

Alljärgnevad tsitaadid ei illustreeri kuidagi romaani või minu suhtumist sellesse raamatusse; on lihtsalt sellised... ootamatud.

„Tüdruk noogutas tummalt ja rohkem kui iial varem tundis Kaur end sel hetkel väljasitutud õunamoosina.“ (lk 14)

„Igasugune kõla oli ta hääle maha jätnud ning mõistuse asemel istus vaid paanika. Midagi oli väga valesti ja mitte kellegi perse ei peeretanud talle ainsatki ideed probleemi olemusest.“ (lk 135)

Kommentaare ei ole: