George R.R. Martin – A Game of Thrones (2011)

Kui algselt oli see raamat triloogia avaosaks... siis ikkagi on raske kujutleda, kuhu võinuks siit võimaluste rägastikust liikuda, millise lõpplahenduseni – ja see raamat on nö ilus ja rõõsa alus, mida Martin hakkab hoolikalt lammutama (minnes eriti hulluks 4. ja 5. raamatuga). Kõik on veel enamvähem korrapärane, kodusõja koledused on alles alganud. Mässajatel ja kuningal on mingid ideaalid, Müüritagune on veel õige hägune – see on veel mõistusega võetav reaalsus, mis aga järgmistes raamatutes hoolsalt ja halastamatult puruks litsutakse. Tegevustik toimub vaid põhjas ja pealinnas, Catelyni ja Tyrioni rännakute läbi saab pildi muudest oludest (no ja muidugi ka Daeneryse higine teekond sirgumaks tütarlapsest neiuks Dothraki rohumeres). Mässajate motiivid on justkui õilsad ja õigustatud, teadlikul vaatlusel õnnestub registreerida Varyse ja Baelishi võrgustikku, malenuppe, kes järgmistes raamatutes oma osatäitmise teevad ja pea kaotavad.

Seda raamatut sai pea poole aasta jooksul loetud ja nii on kaduma läinud need märkused, mida tegin esimese 600 lehekülje kohta. Midagi olulist oli metsalastest ja Skagosest, aga mis... ei mäleta (hmh, sellele olen samas eesti tõlke puhul viidanud). Nagu kõigi Jää ja Tule laulu raamatute puhul, on enam kui tüütud Sansa ja Daeneryse siseilmad – kui vaid võiks lugeda neist peatükkidest kokkuvõtteid koos olulisemate tsitaatidega (kui tõsiselt peab võtma 11- ja 13-aastaste siseilmasid?). Jon Snow on paratamatult kõige tavapärasem kangelane, kelle Martin siin sarjas loonud... ja no muidugi Tyrion, kes on tegelasena Jonist keerukam staar (jajah, tema küll laguneb viiendas raamatus). Algab Joffrey kurikuulus tähelend, mis siiski vähem kui 2000 lehekülje pärast on lõppenud.

Kui nüüd järgmisi romaane taaslugeda (neljandat korda?), siis... annab mõelda, milliste tegelaste peatükke vahele jätta – kahjuks on neis kõigis kasulikku teavet teiste tegevusliinide kohta jne.

„„No sword is strong until it's been tempered,“ Lord Tywin declared. „The Stark boy is a child. No doubt he likes the sound of warhorns well enough, and the sight of his banners fluttering in the wind, but in the end it comes down to butcher's work. I doubt he has the stomach for it.““ (Tyrion, lk 613)

„„Would you at least consent to carry a message out for me?“

„That would depend on the message. I will gladly provide you with paper and ink, if you like. And when you have written what you will, I will take the letter and read it, and deliver it or not, as best serves my own ends.“

„Your own ends. What ends are those, Lord Varys?“

„Peace,“ Varys replied without hesitation. „If there was one soul in King's Landing who was truly desperate to keep Robert Baratheo alive, it was me.“ He sighed. „For fifteen years I protected him from his enemies, but I could not protect him from his friends. What strange fit of madness led you to tell the queen that you had learned the truth of Joffrey's birth?“

„The madness of mercy,“ Ned admitted.

„Ah,“said Varys. „To be sure. You are an honest and honorable man, Lord Eddard. Ofttimes I forget that. I have met so few of them in my life.“ He glanced around the cell. „When I see honesty and honor have won you, I understand why.“ (Eddard, lk 633-634)

„This time the knight grasped her beneath the jaw and held her head still as he struck her. He hit her twice, left to right, and harder, right to left. Her lip split and blood ran down her chin, to mingle with the salt of her tears.

„You shouldn't be crying all the time,“ Joffrey told her. „You're more pretty when you smile and laugh.“ (Sansa, lk 750)

„Lord Tywin unrolled the leather, smoothing it flat. „Jaime has left us in a bad way. Roose Bolton and the remnants of his host are north of us. Our enemies hold the Twins and Moat Cailin. Robb Stark sits to the west, so we cannot retreat to Lannisport and the Rock unless we choose to give battle. Jaime is taken, and his army for all purposes has ceased to exist. Thoros of Myr and Beric Dondarrion continue to plague our foraging parties. To our east we have the Arryns, Stannis Baratheon sits on Dragonstone, and in the south Highgarden and Storm's End are calling their banners.“ (Tyrion, lk 768)