Otseselt ma ei mõista, miks see lugu on just ulmeloona kirjas. Eks siin on viiteid lovecraftlikule mängumaailmale või siis veel ühele võimalikule üleloomulikule asjale (seda siis finaalis), kuid seda saaks vabalt hinnata ka tavakirjandusliku kujundina. Kuigi tekst on igati emo, on taas selline, mis kraabib hingekeeli.
Niisiis kaks depressioonis inimest (mõlemal oli äsja lahkuminekud) kohtuvad pühapäeviti baaris ja räägivad ja joovad. Peategelane on Dominga nimeline naine, kes töötab kiirabibrigaadis ja on kokkuvarisemise äärel. Nico nimeline mees on arvutimängude tegija ning arvab, et temast on maailmale rohkem kahju kui kasu - kusjuures, nagu nad mõlemad arvavad, kas see pole mitte universaalne seisund, kõik inimesed on eostumishetkest alates pigem kahjulikud kui kasulikud teineteisele. Mitte et see kõigis süü nägemine oleks kuidagi nende seisukorda leevendav.
Nii need kaks depressioonikut suhtlevad kuni viimaks jõuavad arusaamisele, et nad vajavad teineteist (ega mitte neid, kellest lahku läksid), hoolivad teineteisest, ainult nii suudavad sellist maailma taluda - ja võibolla paremad inimesed olla. Sest ega suitsiid pole lahendus, kuivõrd see asetab mahajääjatele liialt suure koorma.
Nagu tutvustusest näha, pole just ulmelisusest särtsuv tekst (mis on täismahus loetav siit). Peategelane oma hingekarjetega on üpris elav karakter, ta tahab pääseda sellest… tühjusest või võimetusest või lootusetusest. Meesautorilt üsna julge samm võtta naine minajutustajaks, eks lugejad oska paremini öelda, kuivõrd tema sisemaailma loomine õnnestus; igatahes mulle tundub see üsna elus.
“I want to say what Nico would say: actually, sir, that’s not the problem at all, the problem is caring too much, caring so much you can’t ask for help because everyone else is already in so much pain.Nico wouldn’t say that, though. He’d find a really clever way to not say it.” (lk 123-124)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar