Pastoraalne lugu talunikest, kes elavad oma traditsioonilist kolkaelu rõõmude ja hädadega. Ühte vabasse tallu kolib perekond, kelle juures hakkab toimuma veidi kummalisi asju - põllul põriseb juhita traktor, nende talu piirides on ilm ideaalne, vanad mootorid töötavad laitmatult. Uustulnukatega sõbrunedes mainitakse neile, et niisugune ilm võiks võimalusel valitseda kogu nende orus.
Aastaid hiljem avastatakse takkajärgi, et seal kauges kolkas ongi justkui ideaalne elu - saak pole enam ikaldunud, inimestel on tervis korras, suremist juhtub vaid ealiste komplikatsioonide tõttu. Kuid seda asja saabub uurima suurlinna ajakirjanik, kes osutab üsna üheselt sellele orgu kolinud inimestele - kuidagi on nemad sellise elu korraldanud. Oru inimesed kratsivad pead, aga ei taha heast elust ega sõpradest loobuda. Kuid ajakirjanik ei jäta jonni ning sellel on oma tagajärg…
Lugu, kus puudub otseselt terav konflikt - inimesed satuvad neile mõistmatusse olukorda, kuid et otseselt midagi ohtlikku pole ning põhjustajad on mõnusad semud, siis kohanetakse selliste oludega. Tulnukatel ei pea olema destruktiivseid või maailmaparanduslikke motiive maalaste suhtes, ehk nad vaid soovivad rahumeeli käsikäes eksisteerida (ühelt poolt tundub see küll mõneti sunnitud käik) - kui neid just ei taheta skalpeerida või skaneerida. Tekst on omal moel armas ja inimlik (ehk nagu Simaki puhul rõhutatakse: “pastoraalne”) ning vanamoeline, see on nagu utoopia, et inimesed võivad olla head.
“Võiks arvata, et küsisin endalt, kuidas see kõik võimalik oli, kuid tegelikult ei hakanud ma end vastuse otsimisega vaevama. Olin nagu puuga pähe saanud. Võite muretseda kõiksugu pisiasjade pärast, kui need ei suju nagu vaja, aga kui satute millegi tõeliselt suure peale nagu see isetöötav traktor, annate automaatselt alla, teades, et see on teie mõistuse jaoks liiga raske, midagi niisugust, millest teil pole lootustki aru saada. Ja mõne aja pärast unustate selle asja täielikult. Teie teadvus heidab selle lihtsalt kõrvale.” (lk 36)
ulmekirjanduse baas
2 kommentaari:
Selles ammuses tõlkeulmekogumikus "Algernon" (kui ma nüüd valesti ei mäleta) oli üks lugu tulnukate jagatava vaktsiiniga, mis kõik haigused kaotas, aga ühtlasi inimesed ka pisut töntsimaks tegi, mis ehk ei pruukinudki nii halb olla nagu peategelane lõpus tõdes ...
"Lõplik ravi": http://loterii.blogspot.com/2012/12/clifford-d-simak-loplik-ravi-lilled.html
Postita kommentaar