Lugu tulevikumaailmast, mis vaevleb ülerahvastatuse käes (seda siis kuuekümnendate nägemuses, millest tulenevalt on siin vähe naiivsed tehnilised lahendused). Et inimesed niisama jalus ei tolgendaks, kasutatakse neid enamasti lihttöödel - seal pole palju nõudmisi ja töötajate vajadused väiksemad; see vajaduste vähenemine saavutatakse operatsiooniga, mis teeb inimesed nö lihtsameelseteks. Kuivõrd tegu on ülerahvastatusega, tähendab see, et mõnigi andekas kodanik jääb selle masinavärgi hammasrataste vahele (keegi pole asendamatu!), mistõttu töödeldakse see lihtsameelseks.
Selline õnnetus juhtub ka loo peategelasega. Ambitsioonikas tehnikateaduste üliõpilane avastab end olukorras, kus tema tulevikuks on parklavalvurina töötamine (miks nii, on omal moel kafkalik). Noormees aga ei vannu alla sellises olukorras ning otsib võimalusi, kuidas saavutada soovitud tulevik - selleks tuleb tal aga hiigelühiskonna mitmeid seadusi murda.
Lugu oli omas ajas kahtlemata vaimukas ja teravmeelne, praeguseks on järel retrohõnguline käsitlus isikuvabaduse ainetel. Teksti puänt mõjub üsna värskendavalt. Varem olen Laumerilt lugenud üht eestikeelset tõlget, mis on jätnud mälusse tühja koha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar