Gulliver sattus teadagi väga
veidratesse kohtadesse ja tema seikluste kirjapanekud ärritasid nii mõndagi
kaasaja lugejat. Aga see tekst jutustab Gulliveri abikaasa loo, kes ootas meest
koju - alati, kui see oli aastaid kadunud ja surnuks peetud. Naine kasvatas lapsed
ning võttis mehe vastu, kui see viimaks kuskilt fantastilisest kohast tagasi
kodusadamasse sattus, ning kannatas kohalike irvitamist, kes naersid Gulliveri
seikluste üle. Ning vaatas, kuidas kallis abikaasa peale koju jõudmist
lubadustest hoolimata uuesti mõnele laevale läks ja loomulikult taas aastateks
kadunuks tunnistati.
Eks see selline halenaljakas lugu
ole - muidugi on mingis mõttes humoorikas, kui koju jõudnud Gulliver püüab
vanurina aastaid hobustega sinasõprust pidada ja muud kohatud kombed. Aga samas
see, kuidas pere aastakümneid ise pidi hakkama saama, kuidas naine kõigest
hoolimata Gulliverist hoolis… eks see on kurvavõitu küll. Silmapaistvad
inimesed ongi pahatihti ekstsentrilised, kelle lähedased ei koge just suuremaid
õnnetundeid. Kessel viitab niisamuti sellele, et Gulliveril võisid olla
lihtlabased luulud - aga võibolla siiski mitte. Tore metatekst gulliveriaanast.
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar