Asheriga on see probleem, et va
autor suurt ei mõtle harju keskmise inglise keele oskusele - teksti on põnev
lugeda, aga kolmandik kujutletust jääb kujuteldamatuks, kuna puudub vastava
sõnavara oskus.
Selles loos on siis peategelaseks
jäljekütt, kes pakub oma teenuseid planeeti külastavatele jahituristidele -
nimelt arvatakse, et seal planeedil elutseb müütiline gabbleduck, kuigi keegi
seda elukat näinud pole. Seekordse jahiseltskonna juhtideks on tüütult rikkad
inimesed, kes ei oska õieti midagi arukat teha. Probleem tekib siis sellest, et
need hoolimatud tüübid koksavad metsikus looduses maha ühe kohaliku nö
kaitsealuse isendi, misjärel need isendi kaaslased röövivad järgneval öö tapja
tapetud isendi asemele… ja läheb lahti üks pidev trall, mille lõpuks ilmub
välja gabbleduck. Kes oma arusaamatu käitumisega tekitab peategelasele ja ta
kaaslastele õige ohtlikke olukordi.
Gabbleducki välimus jääb mulle
senini enamvähem hoomamatuks suuruseks, nüüd selgub mu üllatuseks (või küsimus
on mälus), et sel on koguni mitu paari jäsemeid, välimuselt nagu mäest King
Kong või midagi. Aga põhivõlu on gabbleducki kõne, mis on rõõmsalt tõlkimatu
(sest pudikeel on ikka nunnu jne). Kuivõrd ühes Asherilt loetud romaanis on
gabbleducki tausta vähe seletatud (romaan on ilmunud hiljem kui see jutt?),
siis on muidugi igati armas sellise destruktiivse monstrumi asjatamine.
Kui natuke järele mõelda, siis on
ehk tegu Asheri kõige rahulikuma tekstiga, mida olen lugenud - fantastiliste
olendite arv on üsna hoomatav, inimeste modifikatsioonid on enamvähem
tavaulmelised, kasutatava tehnika kujutlemine ei tõmba jalge alt just vaipa
ära. Oh imet. Aga ikkagi… ei saa kõigest aru.
“Apparently, linguists who have loaded a thousand languages into their minds despair trying to understand gabbleducks. What they say is nonsensical, but frustratingly close to meaning. There’s no reason for them to have such complex voice boxes, especially to communicate with each other, as on the whole they are solitary creatures and speak to themselves. When they meet it is usually only to mate or fight, or both. There’s no reason for them to carry structures in their skulls capable of handling vastly complex languages. Two-thirds of their large brains they seem to use hardly at all. Science, in their case, often supports myth.” (lk 458)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar