Kena lühilugu sellest, kuidas
avastatakse uus viis naudingu saavutamiseks. Et siis hammustad endalt natuke
keha, näed vere pritsivate sillerdamist värskelt haugatud kohast ning sulnis
mõnu ja rahulolu vallutab meeli.
Julia leiab, et seda
enesevigastusliku lõbu on alati võimalik pooleli jätta, see on igati
kontrollitav. Tõsi küll, niisuguse naudingu vallas ta enam tööle ei jõua ega
vasta lähedaste telefonikõnedele. Sest tal on vaja sõrmi küljest rebida. Või
varbaid harvendada. Jne jne. Muidugi, väike probleem on selles, et inimkeha
pole taastuv ressurss. Aga nagu ta endale kinnitab, alati on võimalik pooleli
jätta, mil iganes ta soovib.
Vaid kolme leheküljega on kokku
saanud päris kena õuduslugu - no nii lühikest õudust võib isegi rahumeeli
lugeda. Autor toob siis paralleeli erinevate meelemürkide tarbijatega, õigemini
nö pühapäevatarbijatega, kes alati usuvad sõltuvusest üle olevat. Noh, sisemuse
hävingu asemel on siis keha enda otseses mõttes… no enesesöömine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar