Arvi Siig – Vaikuse tähtkuju (1973)

Ma ei ole varem Siiga õieti lugenudki ning loodetavasti on selle luulekogu puhul tegemist miski vahekoguga vms, sest noh … ei oska loetust kuidagi vaimustuda. Tegemist on niisuguse maneerliku poeesiaga, kus luuletaja jutustab meile erakordset lugu, mis rullub lahti läbi tema maailmakogemuse. Ja see siis kenasti esitatud leidlikus ja löövas kujundite vormis. Noh, nii seitsmekümnendad, eksole. Kõrgelennuline!

Arvatavalt seisnes Siiga võlu kaasaegsuses ja esinemistaides, mida on muidugi lugejana raske takkajärgi elustada. Siin toodud luuletus on üks lihtsamaid ja lühemaid lööklaule (ja tuletas meelde niisugused Silueti kaanepildid).

Ilu

Su pilk on ahvatlevalt-ahnelt pilukil,

Koketseid põski raamib soeng rikas, lühike.

Sa oled tõesti kuratlikult ilus nii.

Ja sama kuratlikult – mitte tühine.

Nii – miskit keelates ja miskit pakkudes,

ei mängi sa, vaid töötad iidses rollis:

uus mees on järjekordseks igaveseks lakmuseks,

kus naine oma võluvust kontrollib …

Näed, juba hämmeldus … Kuid kainus käisest sakutab,

mind üles äratab su mõjusast hüpnoosist.

Kui käsi plikatirts, sa oma ripsmeid plaksuta –

mu mällu püsima sa kauaks jääd ses poosis.

Ja ma ei taha, et sa lõhnaks sibulast

ning tuulaks toas, käsivarrel mähkmed,

sest paljud mehed ilu näevad libuna,

kui noorusarm neil losakil kui lähker.

Sa minu mälu, tüdruk, jäägi nõnda – nimetult.

On ilu – tühigi – mu mõistes eluterve.

Ei ole elu kerge naistel inetuil,

kuid ilusail ei ole sellest kergem.

Nii meeste ilmas, kus ei tunta vabandust,

kus naised liigitatud üksnes kahte leeri,

sa hoia naeratades oma uhket vabadust,

tee silma, naera, ela, koketeeri!

(lk 59-60)