Enda kohta mõnevõrra ebatraditsiooniliselt hakkan ma praegu raamatust kirjutama enne, kui ta päris läbigi olen jõudnud. Aga sellel, usun, on kaks väga head põhjendust. Esiteks tunnen, et olen selle juba ammu võlgu. Teiseks – see on sedasorti raamat, et ühelt poolt pole teda vajagi alati kaanest kaaneni läbi lugeda, teisalt aga jääb ühest korrast niikuinii väheks. Vaja on teda vähemalt paar-kolm korda lugeda, et mõte saaks vajalikul viisil edasi-tagasi liikuda.
Sellest lühikesest sissejuhatusest peaks juba olema ilmne, et „Always Coming Home“ on Le Guini kõige keerulisem raamat. Raskused algavad juba tema žanrilisest määratlemisest, kuna kindlasti pole ta klassikaline romaan. Romaanid kõnelevad ju ikka üksikisikute saatustest või mingitest episoodidest nende elus, kuid selle raamatu peategelane pole mitte üksikisik, vaid ühiskond või kultuur, kui nii võib öelda. Ajaliselt võib selle paigutada kuhugi määramatusse ökoloogilise katastroofi järgsesse tulevikku, ruumiliselt – Californiasse, kus võib-olla kunagi selles tulevikus elab rahvas, keda kutsutakse kešideks. Vormistatud on kõik antropoloogilise uurimusena, mis koosneb mõningate kešide isiklikest lugudest, rahvajuttudest, luulest, rituaalide kirjeldustest ja kommentaaridest sellele kõigele. Need, kes soovivad romaani lugeda tõesti romaanina, võivad keskenduda ühele läbivale liinile – muu värgi keskel mitmes osas esitatud jutuvestja Stone Tellingu (Kivi Pajatab?) eluloole, mis moodustab raamatust vast viiendiku – ning ülejäänud jutte, kirjeldusi jms võtta kontekstina ja seletusena kõigele sellele, mida selle loo pajataja enesestmõistetavana võtab; muuhulgas hõlmab „kõik see“ väga palju ootamatuid ulmelisi elemente ja tehnoloogiat, mis jutuvestja narratiivi lugedes täiesti märkamatuks jääb. Aga see on vaid üks lugemisviis neile, kes on harjunud euroopaliku romaanitraditsiooni narratiividega, millel on algus ja lõpp – jäägu nende vahele siis kui kõver joon tahes.
„Always Coming Home“ ei ehitu aga joonena – ei kõvera, sirge ega katkendlikunagi. Visuaalseid kujundeid appi võttes võiks öelda, et ta loob teadvuses pigem kera või punktipilve. Maailma, mida lõputult avastada. Selles mõttes on Le Guin võib-olla raamatu vormis ennetanud tänapäevaseid avatud maailmaga arvutimänge alates „GTA“ sarjast ja „Neverwinter Nightsist“ ja lõpetades „The Witcheri“ ja muude asjadega, milles võib ju samuti rügada mingi lineaarse süžee läbimise nimel, kuid lõpuks veedad sa suurema osa ajast ikkagi hoopis muul viisil, uurides mingeid kõrvalisi urkaid vms.
Maailm, mis raamatust välja koorub, on kõige ehtsam utoopia,* mittepaik – koht, mida sa justkui läbi-lõhki tunneks, kuid mida tegelikult pole olemas. Le Guinile omaselt ei ole see muidugi mingi täiuslik paik, kus kõik end õnnelikult tunnevad; küll aga jätab kahtlemata mulje, et niimoodi on võimalik elada. Kui lõpetuseks veel veidi üldistavat juttu ajada (justkui seda poleks siin juba piisavalt), siis mõtlen ma, et düstoopiate düstoopilisus tuleneb paljuski just romaanižanri seadustest. Romaanis peab olema konflikt; peab olema areng, kulminatsioon. Tavaliselt kipub selle kõige aluseks olema mõne inimese õnnetu saatus; tema õnnetust kasvab aga selle mõjul, et süžeel peab olema algus ja lõpp, välja kogu maailma õnnetu saatus. Kui ühel inimesel läheb halvasti, siis läheb kõik halvasti. Le Guini aga sellised vajadused ei kammitse. Tema maailm lihtsalt on; see ei ole ei hea ega halb (kuigi selles juhtub nii head kui ka halba), vaid lihtsalt võimalik.
* Ääremärkus teose vormi kohta: antropoloogiline uurimus on meie ajastul kahtlemata sobivaim vorm utoopilisele teosele. Kui varauusaegsed utoopiad (More, Bacon jt) kalduvad olema esitatud reisikirjadena kaugetest maadest, siis uuemal ajal on maailmarändurite kohale kaugete maade ja kultuuride tutvustajatena asunud antropoloogid-etnoloogid-etnograafid (kelle teostes, olgem ausad, ei puudu kunagi annus utopismi).
1 kommentaar:
Kõlab isuäratavalt
Postita kommentaar