17 juuli, 2018

M.C. Beaton „Agatha Raisin ja kummituste maja“. Tänapäev (2017), tlk Mall Pöial.

Agatha Raisin on nutikas keskealine naisterahvas, kel maakodu Carsely külas ning arvata võib, et tegemist on sellise kandiga, kus kuritegevuse statistika (vähemalt raskestilahendatavate mõrvajuhtumite osas) tublisti riigi keskmist ületab. Olgugi, et hubane maakoht on hubane ning ei puudu daamide komiteed, klatš ja muu taoline, ei ole Raisin siiski mingi Marple (viimane on minu kujutluses paratamatult Ita Everi näoga, kuigi tegelikult on teda rohkem kehastanud ikka see inglise näitlejanna). Raisin on keskealine, korpulentne, üksjagu okkaline ja konfliktialdis ning evib ilmselt ka teatavat BridgetJonesilikku külge.

Esimese hooga tekitas meikimisele ja kostüümivalikutele pühendatud sõnaruum pisut ootamatut kummastust, aga lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Agatha Raisini tegelaskuju moodustabki ilmselt umbes poole nende lugude võlust. Kuritegu ja müsteerium on ka täiesti tasemel – siin raamatus ei midagi jalustrabavalt uudset (aga ei peagi olema) ning lisaks ka teatav annus Brittide ajaloolembust. Lisaks on vahelduseks päris tore, et lahenduskäik on eht Raisinlikult pisut pooljuhuslik – uurimise käik sõltub üksjagu ka tegelastevaheliste suhete konarlikest käikudest, ning samas ka mõnevõrra intuitiivne – Raisin pole mingi Poirot, kes hallidele ajurakukestele rõhudes keerukaid mõttekäike esitab vaid needsamused ajurakukesed teevad oma töö ära vaikselt isekeskis, sellal kui peategelasel igasugu olme- ja suhteküsimuste peale üksjagu auru ära läheb, et siis nagu muuseas õigesse suunda teed näidata.

Et siis muhe lugemine ajaviiteks, aga mitte päris selliselt õdus nagu peibutava kaanepildi peale arvata võinuks. Esimese hooga järgmist Beatoni raamatut haarama ei tõtta, aga millalgi tulevikus võiks ju huvi pärast vaadata, et kas mõne Raisini lugude varasema või hilisema raamatuga võrreldes on Agatha teinud ka mingi arengu ühes või teises suunas või jääb trotsliku okkalisuse ning haavatavuse kombinatsioon läbivalt täpselt sama (realistlikult) düsfunktsionaalseks nagu siin raamatus. Nagu näha – tõepoolest on kogu mõrvalugu nii hoolega tegelase igapäevaellu sisse istutatud, et kui viimane jääb tihtipeale õdusaks taustakulissiks, siis siin võib vaata et vastupidigi olla – mõrvaloo uurimine on lihtsalt midagi, mis juhtub Agatha Raisiniga, mitte ei ole Agatha Raisin siin selleks, et pahalane välja selgitada ja müsteerium ära lahendada.

***

Pärastpoole, tee ja kookide juures, lähenes Agathale proua Davenport. "Väike hoiatus," ütles proua Davenport. "Härra Chattertoni kohta. Teate, ta on abielus."
"Nii ta väidab. Aga ainult selleks, et küla vanad krõhvad teda ei tülitaks," vastas Agatha.
"Nagu teie?" küsis proua Davenport armsasti ja eemaldus.
Agatha silmitses teda pilukil silmi. Proua Davenport oli hakanud uuesti kugistama proua Bloxby toodud väikesi õrnu singivõileibu. Agatha lipsas kööki, kus laual oli elutuppa viimiseks valmis veel võileibu ja kooke. Agatha avas külmkapi ja otsis, kuni leidis kimbu tuliseid tšillipipraid. Kähku viilutas ta need ning laotas nii paljudele võileibadele kui võimalik, võttis siis vaagna ja viis elutuppa.

Kommentaare ei ole: