Jane Austen on ikka mu lemmikute hulka kuulunud. Kui klassikaline lembelugu, siis Austen. Või noh, vähemalt mingile ajastule mõeldes. Kolm õde ja teised lühijutud, mis siia raamatusse sisse pandud on esiteks selles mõttes hästi vahvad lugeda, et tekib tunne nagu oleks nii üks kui teine karikatuur juba romaanidest teatud määral tuttav. Loos “Jack ja Alice” näikse tegutsevat nii Bennetite tütarde karikatuurversioonid, kui ka Veenmisest tuttav hea ja vooruslik daam (no ei tule nimi meelde) Leedi Williamsi kujul ning siis muidugi eelmäng mr. Darcyle Charles Adamsi näol, kes on nii ilus mees, et vaid kotkad võivat ta nägu näha (et siis nina püsti, jah?) ;)
Teiseks on Austen muidugi kahtlemata vaimukas. Seega, kui pisut teemasse ja ajastusse süveneda ning tasapisi lugeda võib ehk osa saada, millestki, mis usutavasti Austeni lähikondseid kenasti naerust krõnksu krussitas. Mingu siis vahepealt mõni kultuuriline finess kaotsi või mitte:
‘Ma tõesti ei tea, kuidas suudan kunagi temast lahkuda. Ta pole kunagi Bathis käinud ja minu arust oleks see talle kõige meeldivam Retk. Ütle, mu Armas,” jätkas ta Lucy poole pöördudes, “mida ütled sina nende Leedide saatmise kohta? Oleksin õnnetu ilma sinuta - see oleks sinule äärmiselt meeldiv reis - loodan, et sa lähed; kui lähed, siis oleks see mulle kindlaks Surmaks - palun luba end veenda…”’
Ühesõnaga, muhe lugemine oli, ning päris tore tunne tekkis, et nagu oleks õnnestunud korraks varasemasest tuttavate lugude telgitaguseid piiluda … või midagi sellist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar