Esmapilgul vähe tüütult algab
lugu muutub arenedes tegelikult päris liigutavaks perekonnadraamaks. 21.
sajandi keskpaigas läheb tütar külastama oma näitlejast isa, kellega ta pole
lähedane olnud peale seda, kui vanemad lahutasid – siis kui tütar oli
11-aastane. Nüüd on 47 ja isa peaegu 90. Ema on äsja lahkunud ning jätnud
millegipärast isale osa pärandusest. Tütar siis tahabki teada, miks ema seda
tegi ja mis õieti juhtus.
Nö vanadekodus võtab teda isa
majakese uksel vastu … kolme-aastase välimusega tüdruk. Kes on selline nagu oli
tütar kolmeaastasena (tõsi küll, täiskasvanuliku häälega). Õigemini on tegu
miski tehisintelligentsi omava tehisolendiga ning tütre esimeseks reaktsiooniks
on see kuradi robot oma kuradi isale näkku visata (kes puhkab magamistoas).
Nagu selgub, on selle väikse hoidja muretsenud ema, kes ühtlasi maksis isa
hoiukodu eest. Tekib siis küsimus, miks.
Eks ülejäänud lähebki siis
olukorra lahendamisele, muuhulgas teeb oma näitleja-etteaste isa, kes … tõesti
pole just täie mõistusega. Tekst pole niisiis esmajoones ulme, vaid kasutab
selle elemente sügavalt inimlike haavade lahkamiseks. Kena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar