Lugu põlvkonnalaevast, kus mõni põlvkond on tähtsam kui teised. Nagu kaks ringi uitavat last avastavad, on laeval peidus üks laoruum, kus hoitakse surnuid. Esimesest, legendaarsest laevnike põlvkonnast. Kuid tegelikult … on need kirstud täis sügavkülmutatud (või krüo-unes vms) kehasid ehk siis esimese põlvkonna superrikkurid, kel on leping nende elusate kehade säilitamiseks. Ainult et see nõuab tohutut energiat ja puuduolev energia (sest juba aastasadu teel olev laev paratamatult logiseb ja laguneb) võetakse elavate arvelt, nagu lapsed avastavad ja kogevad.
Huvitav lugu, autor ei paku ühtki positiivset lahendust, sest mida lapsed lõpuks teevad … pole ka just eetiline. Samas ka need energia nimel tehtavad säästuhukkamised pole just mingil moel vastuvõetav. Põlvkonnalaevade temaatika on ikka päris õudne viis inimtarneks, loodetavasti ei hakata eksperimenteerima millegi sarnasega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar