16 veebruar, 2021

Johannes Kivipõld - Väike viperus (2020)

 

Eks lugema hakates oli mul mitmeid eelarvamusi raamatu loetavuse asjus ning esimeste lehekülgede ajal oligi mõte asi sinnapaika jätta, aga noh, kui tulnukad inimnahas tegutsema hakkasid, läks korraga naljakaks. Et üks sattus nö skvotteritest veganite perre vastsündinuks … aga tal oli vaja kiirelt areneda selliseks inimeseks, kes on võimeline asuma kuriteokaaslast üles otsima. Olles ise tihti seotud aastase lapsega, siis need “lapse” turbokasvamise nädalad on ikka … päris naljakas. Ja eks see teine tulnukas poptähe nahas elab üle ka mitmeid kultuurilisi õnnetusi.


Raamatu põhivunk ongi nö kommete komöödial ehk milline see meie kaasaegne ühiskond on kõrvaltvaates - kõiksugu vaktsiinivastased, müügist sõltuv popkultuur, poliitiline korrektsus ja üleüldine silmakirjalikkus. Mõnes mõttes on see kui eesti autori variant Mendoza “Gurbilt teateid ei ole” - tõsi küll, vaid osa tegevusest leiab aset Eestis, aga mulle paratamatult on see ka romaani naljakaim osa.


Ühesõnaga, raamatu ulmelisem osa on kindlasti selline, mis paneb tõsiuskliku teadusliku fantastika huvilise tõsiselt nina kirtsutama, ent iseenesest see tulnukavärk polegi nii oluline, see on pigem tausta loomiseks, millega naerda kaasaja üle - no kui muidugi naerma ajab, see pole kindlasti garanteeritud (aga nii mõneski kohas ma küll itsitasin). Eks oma osa on ka kassisõpradele, nimelt osutuvad kassid … üheks kahest Maa intellektuaalseks liigiks. Millest on küll kassidel täiesti ükstapuha.



vahel ma kirjutan ka

raamaturiiulike


Kommentaare ei ole: