Armas lugu ühest kirjandushuvilisest poisist nimega Beagle, kel oli koos maalimishuvilisest sõbraga New Yorgi suuruselt neljandas pargis oma kivi, kus nad käisid vabal ajal istumas. Kuni ühel sügispäeval sattus nende kivi juurde … kentaur.
Poisid ei osanud esialgu midagi arvata, aga ülejärgmisel päeval sattus sinna kaks täiskasvanud ja see eelmine kord nähtu väike kentaur. Täiskasvanud olendid kõnetasid poisse - nimelt on nad eksinud ja oleks vaja saada soojale maale, Mehhikosse. Poisid pakkusid atlaseid, aga kentaurid ei oska enam lugeda (no kunagi, antiikajal olid veel võimelised). Ja see naissoost kentaur … milline imeline riieteta kentaur. Beagle’s maalijast sõber pakub siis, et ta joonistab neile maakaardi, millega võiks suunduda New Yorgist Mehhiko piirini. Selleks on aga neilt midagi vaja … ja Beagle peab bensiinijaamadest kokku koguma erinevaid kaarte. Ülejärgmiseks päevaks valmibki see imeline maakaart.
Nagu öeldud, omamoodi armas lugu, aga eks kentauride teema meenutab pisut ükssarviku seiklusi. Siin küll teostatud nö autori lapsepõlvemälestuste vormis, mis siis oleks autobiograafiline. Eks oleks huvitav teada, kas see Beagle’i sõber oma hilisemas elus oli ka mõni tuntud kunstnik, aga hetkel küll ei ühenda midagi ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar