Lugu siis sellest, kuidas sõõrikukohvikus kohtuvad kaks tuttavat - üks neist on vahepeal emaks saanud, kandes kaasas ühekuust tütart. Paistab, et emaroll sobib sellele igati stiilsele noorele naisele, aga … kes küll saab kasvatada last sellises maailmas? Kui ühiskond ja ajalugu on nii toksiline ja naistevaenulik ning raha ja rahvusvahelised pinged. Nii siis peategelasest jutustaja ühelt poolt imetleb sellist emakssaamist, teiselt poolt kahtlus, et kas tema suudaks või üldse tahaks seda.
Ühesõnaga, tekst pole just soovitav lugemisvara patriarhaalsete traditsioonide austajatele. Eks see mingil moel markeerib ka seda, kuidas saadakse noorest täiskasvanuks - mil enam ei elata vaid isiklike (või kuidas iganes need avarduvadki) ideaalide või mõnude nimel (jajah, alati on erandid jne). Sest noh, lapsevanemaks olemine (mitte ainult saamine) on juba tõesti teistsugune ooper.
Aga jah, see sünnitamine ise ja maailm toimib nii koledasti (või on see võetav irooniana?). Ühelt poolt on see minu jaoks veidi naiivne vaade vanemlusele; teiselt poolt pole mul mingit õigust näpuga osutada eraeluliste küsimuste osas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar