Jules Verne „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, Eesti Raamat (1994), tlk Helle Michelson

Jules Verne’i seiklustest on päris mitu olnud kunagi teismeeas sellised head mõnusad korduslugemise raamatud („Kapten Granti lapsed“, „Viieteistkümne aastane kapten“, „20 000 ljööd vee all“, „Saladuslik saar“), püsilugemisvaras ehk kõige rohkem esindatud autor. Muidugi on Verne selline viljakas kirjanik, et need mõned pealkirjad on rohkem nagu tilgake meres või nii, aga eks need ongi vist samas ka valdavalt, aga mitte ammendavalt, loomingu paremik või midagi ja ega ma hilisemas eas pole just Verne’i osas silmaringi laiendamisele eriti tähelepanu pööranud

„Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, tuleb välja, on siiski ka üks neid raamatuid, mille olemasolu ühel või teisel hetkel kuskilt kaudu enesest märku võib anda ning mis teataval määral pole tänapäevani isegi mitte ajakohasust kaotanud.

Esiteks juhtusin lugema mõni aasta tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud Nellie Bly lugu ümbermaailmareisist, mis oli üsna otseselt justnimelt sellest Verne’i raamatust inspireeritud ja teiseks jäi mulle silma Tallinna südalinna ilmunud Phileas Foggi nime kandev poeke, üks hetk üritasin netiotsingu abil välja uurida, et mis asutus see siis täpselt on (poodi sisse astumine oleks ju ometigi liiga ekstreemne meetod, seda pole ma siiani teinud). Poe osas selget sotti ei saanudki, aga Phileas Fogg, tuleb välja, olevat üks legendaarseid ilukirjanduslikke kujusid, selle sama raamatu peategelane.

Raamatu originaal peaks esmailmunud olema 1872. aastal (ehk siis 17 aastat enne, kui Nellie Bly selle järgi oma 72-päevast ümbermaailmareisi alustas), mil raudteed ja aurulaevad olid juba üsna edukalt maailma vallutanud nõnda, et Verne võis rahumeeli ise kodust lahkumata kõikvõimalike teiseste allikate põhjal ja vast siis ka ise Bradshaw’ reisiteatmikku kontsulteerides (vt ka Seicho Matsumoto „Mäng sõiduplaaniga“) nagu peakangelane Phileas Fogg seda teeb, ühe fantastilise reisikirja kokku panna. Võib öelda, et on tegemist ilukirjandusliku, aga üsna täpse kokkuvõttega globaalse reisijatetranspordi hetkeseisust ning kui õhutranspordi võimalused välja arvata, siis pidada internetiotsingu tulemuste järgi tänapäevalgi laevade-rongide kasutamisel sarnase ümbermaailmareisi ajakava suht sarnane olema. Või noh, Nellie Bly sai küll 8 päeva kiiremini asjaga ühele poole, aga samas muidugi ei pruugi mõningate laevaühenduste osas asi reisijateveo koha pealt üldse oluliselt edasi arenenud olla, sest kõik ju lendavad. Ning, Verne’i raamat sisaldas siiski ka igasuguseid põnevaid kõrvalseiklusi, mida Nellie Bly kahjuks või õnneks läbi elama ei pidanud.

Legendaarne Phileas Fogg on stereotüüpselt stoiline ning ogaruseni punktuaalne inglise džentelmen, kelle elus peale rangelt päevakavajärgse igapäevaste einete, lehelugemiste ja vistimängude ning seltskondlikus klubis viibimise, küll vähimalegi elevusele või kõrvalekaldele kohta pole. Lugu saab alguse sellega, kui ta on sunnitud eelmise teenri väikese habemeajamisvee temperatuuri kõikumise tõttu ametist lahti laskma ning palkab uue teenri, kes pärast üksjagu seikluslikku elukäiku on suurima rõõmuga valmis sukelduma selle vankumatu rutiini ja ühetaolisuse kodusesse vaikellu. (Teenri palkamisega kaasneda võiva osas vt ka Zdenek Jirotka „Saturnin“) Seiklus saab aga alguse sellest, kuidas Phileas Fogg selsamal päeval kaardimängulauas seltsilistega kaasaegsete transpordivõimaluste teemal eriarvamusele jääb ning justkui muuseas veab kihla sealsamas lahkudes 80 päevaga tiir ümber maailma ära teha. Loomulikult lõpetab ta enne kaardimängu, siis jalutab aga täiesti päevakavaväliselt koju ning rahulikuks eluks ja kõigutamatult igava peremehe teenimiseks valmistunud Passepartout on oma suureks jahmatuseks sunnitud nii endale kui peremehele kaasa pakkima pataka raha kodusest šeifist ning a la paar sokki ja mõne aluspesu, ja edasi rongi peale.

Noh, iseenesest võiks ju piisavalt põnev olla juba seegi, kui lihtsalt maakerale tiir peale teha, ent asjade huvitavamaks tegemiseks toimub samaaegselt ka intsident, kus ühest pangast läheb kaduma üks sarnane summa sularaha ning kahtlusaluse kirjeldus klapib kahtlaselt meie stoilise peategelase omaga. Nõnda liitub isanda ja tema teenriga üsna teekonna alguses ka usin salapolitseinik, kes pingutab kõigest väest, et saada arreteerimiskäsk enne kui kahtlusalune Briti krooni jurisdiktsioonist lahkuda jõuab (vt ka Karel Čapeki „Võlutud kerjus“).

Phileas Fogg ise, jäädes oma tegelaskujule truuks, suhtub kogu reisi täieliku osavõtmatusega – möödalibisevaid maastikke ja eksootilisi kultuure võiks tema jaoks sama hästi ka mitte eksisteerida, asjasse puutuvad ainult sõiduplaanid ja õigel hetkel järgmise transpordivahendi peale jõudmine. Lugeja õnneks on tema teener mõnevõrra uudishimulikum, ja nii saab siiski ka põgusat aimu läbitavatest kohtadest, nagu tekib ka täiendavaid sekeldusi, mis teekonna sujuvat edenemist pidurdavad. Fogg ei jäta pesueht džentelmenina teda muidugi hätta ning viisakuse või kihlveost kinni pidamise huvides ei toimu vähimatki kokkuhoidmist kulude pealt.

Toonaselt päevakajaline, nüüdsel ajal hea meeldetuletusena on Suessi kanali läbimine reisi algusosas, tänu millisele uudsele võimalusele, avati 1869) taoline reis üldse tehtavaks oli saanud – ümber Aafrika seilamine, teatavasti, võttis oluliselt kauem aega ning oli ka märksa riskantsem. Tänapäeval naudime Suessi kanali hüvesid küll rohkem kaubaveo võtmes, ent oli ju siingi veel üsna hiljuti hea meeldetuletus tolle ühendustee olulisest, kui too üks konteinerlaev kanalisse kinni jäi ja üsna palju globaalseid tarneaegu mõjutama hakkas.

Teised värsked uuendused on raudtee transpordi vallas – võimalus põiki läbi India sõita annab taaskord olulise kiirenduse, nagu ka vastne Ameerika Ühendriikike põiki läbiv raudtee (vt siinkohal Karl May „Winnetou“). Jaapanit läbiv postilaevaühendus aga võlgneb oma eksistentsi Ühendriikide nn mustade laevade ähvardusel teostatud Jaapani avanemisele suheteks ja kaubavahetuseks lääneriikidega 1850ndate aastate esimeses pooles. Ja nii edasi. Nagu näha, siis 19 sajandi kolmandas veerandikus hüppasid globaalsed transpordivõimalused kohe mitmel rindel hopsti edasi.

Tõlke poolepealt oli sõnavaraliselt mõnusaid hetki, näiteks avastasin, et ingliskeelne sõna „thug“ näib tulevat hoopis hindikeelsest sõnast, ja väidetavalt nimetatud nõnda sealkandis teatavat liiki röövleid (kui nende röövlite eksistents just kolonialistlik legend polnud). Samuti oli huvitavat sõnavara Jaapani osas nagu „jakuniin“, ehk siis ilmselt yakunin – tänapäeval riigiametnik, aga selline kirjapilt tundus originaalteksti vanust ja päritolu arvestades tõlkes justnimelt kohane.

Lisaks kõikvõimalikele muudele takistustele ja äpardustele õnnestub päästa ka daam hädaohust, rinda pista raudteeliinide rajamise väljakuulutatud edenemise ja tegeliku seisukorra erinevusega, kasutada mõningaid eksootilisi transpordiviise nagu elevant või jääpurjekas, liikuda ohtlikult lähedale mereröövliametile, elada üle murrangulisi pöörakuid viimasel hetkel. Fogg, võtab muidugi iga viimast kui juhtumist tegelaskujule kohase stoilise rahuga ning suhtub kõigisse reisikaaslastesse ääretu galantsusega jne. Siinkohal saab ka selgeks, miks džentelmenil vägagi teenrit vaja on, sest keegi peab ju ka kõiksuguse uudishimu ja ringisehkendamise ja elevuse näitamise enda kanda võtma, et asjad lõpuks ikka õigesti paika loksuksid.