Selle numbri vast huvitavaim tekst on ootamatul kombel hoopis eesti kirjandusloost, mis käsitleb stalinliku ajajärgu tõuse ja languseid Semperi näitel. Ja noh, on väärakaid, kes nutavad nõukogude aega taga.
Niisiis, kuidas Semper sattus partei põlu alla - partei, mida hakkas teenima 1940. aastal ja mille tuules oli Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu tagalas, misjärel tagasi Nõukogude Eestisse kunstielu korraldama jne jne. Kuni sattus partei võimumängude vahele, mil Käbin tahtis tõusta Karotamme asemele.
Suur häda: Semper puksitakse Kunstide Valitsuse juhist Kirjanike Liitu juhtima, seejärel aga ei valita enam selle juhatusse - visatakse peagi välja ning kuulutatakse kodanlikuks natsionalistiks. Semper pöördub ikka Tallinna ja Moskva võimumeeste poole, et saaks kasvõi elamiseks toetust (ikkagi harjunud teiste elustandarditega kui oli muidu uutel nõukogude kodanikel võimalik), et saaks kirjutada ja ühtlasi toimetada varasemaid tekste nõukogude autorile sobivamaks. Ja muidugi see kartus, millal tullakse talle järele (luuletus “Raske vaikus”) - 1950. aasta suvel ei julge Semper enam kodus magada (erinevalt siis naisest), inimesed näitavad tänaval näpuga (ta on ometigi tuntud inimene).
Nagu Tannberg lõpuks sedastab, läks Semperil siiski hästi - ei pandud teda vangi ega midagi (võrdluseks siis Nigol Andresen ja Hans Kruus). Inimene, kes tahtis hästi elada ning pühenduda kirjutamisele (eks see juhtimistöö oligi tüütu), sai seda lõpuks teha mõlemal riigikorral. Sellisele sabaraklusele tasakaaluks on nüüdseks Semperi loome tolmu kogumine - ei tule mulle ette, et oleksin elu jooksul mõnd ta raamatut lugenud. Ja peale Tannbergi artiklit on huvi veelgi olematum (kui see vaid võimalik saaks olla).
Aga jah, see ajastu ja selle juhtide ja süsteemi toimimise kirjeldus, ikka eriliselt vastik ajajärk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar