Fiktsionaalne Lincolni lennujaam Chicago lähistel. Üle Põhja-Ameerika põhjaosa on pühkimas üks eriti põhjalik lumesadu ning lennuradade lahti hoidmine on üks paras kunsttükk, kuid ainsana ümbruskonnas suudetakse siiski veel lennukeid õhku tõusmas ja maandumas hoida. Nagu sellest veel vähe poleks, on üks õnnetul kombel asfaldilt maha sõitnud reisilennuk lume all varitsenud mutta kinni jäänud ja blokeerinud pikima lennuraja. Nagu sellest veel vähe oleks peavad lennujaama (kaugeltki liiga) vahetusse naabrusse rajatud elumajade rajooni elanikud protestikoosolekut lennukite põhjustatud lärmi vastu. Nagu sellest veel vähe oleks on lennujaama juhi abielu karidele jooksmas. Nagu sellest veel vähe oleks on üks lennujuhtidest läbi elamas sügavat vaimset kriisi. Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb maid jagada saabuvalt lennult tabatud vilunud jänesega. Nagu sellest veel vähe oleks, selgub, et ühel lennujaamast sel õhtul teele asunud lennukis on pomm. Nagu sellest veel vähe oleks …
Ühesõnaga, toimub
palju ja erinevate tegelastega ning üht koma teist on siit loetelust veel
puudugi. Suureks plussiks kogu selle põnevuse juures on jutu sisse pikitud informatiivne
sissevaade lennujaama kui sellise toimimisse lennuradade puhastamisest
lennuliikluse korraldamiseni, omavalitsuse ja ümbritsevate elanikega maade
jagamisest suheteni rentnike, ehk kõikvõimalike teenuste pakkujateni
lennujaamahoones, kuni lennuliikluse üldisemate telgitaguste ja utoopiliste visioonideni
võimalikest tuleviku lennukitest ja lennujaamadest.
Originaal ilmus
aastal 1968, seega võime nüüd ise juba üsna kauges tulevikus kükitades tõdeda,
et mõned neist visioonidest on jätkuvalt üsna utoopilised ning samas ka tõdeda,
et ega lennujaamad ja lennuliiklus selle enam kui poolesaja aastaga niiiii
palju muutunud ei olegi. Noh, muidugi on vast lennuliikluse juhtumisel veidi
rohkem kaasaegset tehnoloogiat ja lennukindlustused on minevik (ma isegi ei
teadnud, et säärane nähtus eksisteeris) ja stjuardessid vast ei ela tänapäeval
mingites ühikates ning isiklikud reproduktiivvalikud pole enam tööandja asi.
Pärast ilmumist
figureerinud see informatiivne põnevik kohe ka NYT bestsellerite edetabeli
tipus ning Noorte Häälest võib jällegi leida, et ka paarkümmend aastat hiljem
ilmunud eestikeelne tõlge osutus siinmail vägagi menukaks – 1981. aastal olnud
see Tallinna Keskraamatukogu laenutuste esinelikus.
Ega siin laita
pole nüüdki – igati eeskujulik põnevik ja kui päris aus olla, siis tegelikult
on väga värskendav kui peale põnevuse ka muud sisu leiab. Lennundustemaatikale
lisaks olid sümpaatsed ka uute kolleegide väljaõppega seotud hetked – vastutuse
paras doseerimine, eduelamuse võimaldamine, eneseusalduse kultiveerimine ning
ka lihtsalt asjade korrektselt tegemise hindamine. Tegelaste juures oli jälle
tore see, et nad olid lahti kirjutatud, mitte lihtsalt head-pahad. Raamatu
konkurentsitult kõige ärritavam tegelane on muidugi too põhimõtteline
autoriteedivastane ja isikuvabaduste eest võitleja seal lennukis.
Nagu selliste
vanemate tõlgete puhul kohane, on siit kaugest amerikaniseerunud tulevikust ka
muhe vaadata tõlkevasteid, mida kõvasti vähem amerikaniseerunud tingimustes on
tulnud leiutada – näiteks on keset lennujaama iseteeninduslik viinerilett
(kotletisaia seekord ei pakuta), vahepeal tuleb mingi asja klaarimiseks kohale
kutsuda selline tegelane nagu kassabrigadir ja viskit juuakse suisa sooda,
mitte soodaveega. Ühes kohas on ka kena hetk, kus tõsist juttu alustatakse
manitseva lausega „Nüüd kuula mind, beebi!“
Aga sel me tänapäevasel „teadlikkusel“ on muidugi pahupool ka – kui raamatus kirjeldatakse ühte tegelast sõnadega „usaldav rääkimismaneer ja kergelt liiderlik hoiak“. Siis tekib tahtmine kohe valju häälega „Ahhaa!“ hüüda. (Tegu EI olnud juhiomaduste kiitmisega.) Mõnusate eestikeelsete sõnade rubriiki võib lisada veel sellised näited nagu „kuripatt“ ja „toimsest riidest ülikond“. Selle toimse pidin kohe sõnaraamatust järele vaatama.
Kuigi kaunis ilm väljas kõigile oma mõju avaldas, käis töö avaras katedraalitaolises dispetšerisaalis nagu tavaliselt. Dispetšeriruum, mis pindalalt ületas jalgpalliväljaku, valgustasid nagu ikka hämarad tuled, et kümned astmelistesse ridadesse paigutatud radariekraanid oma rippvarjude all teravamalt näha oleksid. Aga võõrale, kes esimest korda dispetšeriruumi sattus, jättis kõige sügavama mulje seal valitsev müra. Hiiglaslike raalide, eriotstarbelise elektronaparatuuri ja automaat-teletaipidega varustatud lenuandmete sektorist kostis masinate pidevat undamist ja plaginat. Samas kõrval, tosinatel tööpostidel, kus istusid õhuliilust juhtivad dispetšerid, sumisesid paljudel erinevatel lainepikkustel paljude raadiokõneluste hääled. Aparatuuri ja inimeste hääled sulasid kokku, moodustades püsiva müranivoo, mis valitses kõige üle, kuigi akustilised heli absorbeerivad seinad ja laed seda kummaliselt sodriini all hoidsid. (lk 125)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar